Fotod Arne Ader
Harilik kellukas
Harilik kellukas Campanula patula
Pärimused kõnelevad: jaanitulelt tulles korjavad neiud „jaanipärja“ punumiseks üheksat sorti lilli, aga panevad pärja alles ristteel pähe. Tagasi vaadata ei tohtivat, kedagi kõnetada ega pöördumisele vastata ei või. Kodus pannakse jaanipärg padja alla, et juba unenäos oma tulevast näha…
Levinud kellukad sobivad jaanipärga kenasti ja neid leiab pea kõikjalt. Seda, et tegu on kellukaga saab õieuudistaja hõlpsalt tõdeda, aga keerulisemaks osutub lugu õige liiginimega - kasvab meil ju päris hulga erinevaid kellukaid.
Hariliku kelluka taime ja õite suurus sõltub kasvukohast. Viljakatel muldadel on vars tugev, õis suur ja harunev. Viletsatel kasvukohtadel väike ning õrnake, vahel vaid ühe kellukaga.
Õiekroon jaguneb harilikul kellukal viieks teravatipuliseks hõlmaks, mis umbes poolest saati lõhestunud ning veidi eemale käändunud.
Lillakad õied ei lõhna ning vahel võime kohata ka valgeid õisi.
Taim on kaheaastane ja esimesel aastal areneb ainult lehekodarik. Teisel aastal kellukas õitseb, tal on enamalt jaolt üks vars, harunemine toimub alles varre ülemises osas ning uhkemad isendid võivad kanda kuni paarikümmet õitepöörist. Pärast seemnete valmimist taim sureb, aga maapinnale varisenud seemned püsivad idanemisvõimelistena aastakümneid.
Harilikud kellukad tunnevad ennast hästi hõreda taimestikuga kasvukohtadel: teede servadel, põlludel, jäätmaadel…
Harilik kellukas
