Kirjutas Urmas Tartes
Fotod Arne Ader
Kartulimardika munad
Kartulimardikas ehk päritolunimega koloraado mardikas Leptinotarsa decemlineata
Mardikas on kuni 10 mm pikk, ere kollast/oranži värvi, mida katavad pruunid triibud. Tõhusam tõrjumiseks on korjata mardikad ja nende vastsed käsitsi ära, samuti lömastada oranžid munad taimelehtedel, pritsida võib keskkonnasõbralikult, vürtsbasiiliku tõmmisega.
Kartulimardika vastsed
12. oktoobril 1492 a üllatas Kolumbus Bahama saarte elanikke teatega, et nüüdsest alluvad nad Hispaania kuningale. Loomulikult ei jäänud sissetungijate selline häbematus põliselanike poolt karistuseta.
Läks pisut vähem kui neli sajandit, kui Ameerikast saadetud anastajad jõudsid esimest korda Euroopa rannikule. Pärast Teist maailmasõda olid sissetungijad vallutanud kogu Euroopa. Ja see vallutus toimus ilma igasuguste püssipaukudeta. Abiks ikka eurooplane ise.
Kaval strateegia
Kõigepealt, umbes pool sajandit pärast Kolumbuse vallutusi alustati eurooplaste muutmist sõltuvaks Peruu ja Boliivia inkade poolt kasutatud kartulitaimest. Algus läks visalt. Esimesed teated kartuli kasvatamisest toiduks pärinevad 16. sajandi lõpust Hispaaniast.
Kartuli levikuks kogu Euroopas läks siiski tarvis veel sadakond aastat, sest mürgiste pealsetega taime suhtuti eelarvamusega. Siis aga oli tulemus sedavõrd hea, et kartulist sai kogu elanikkonna kõige olulisem toidutaim. Kartul oli palju stabiilsema saagikusega kui näiteks nisu ja ta ei kartnud ka niisket suve. Näiteks Iirimaal moodustas 19. sajandi alguses kartuli osakaal toidus kuni 80%.
Kartulikasvatuse abil suurenes nii Euroopa elanikkond kui ka toimus tööstusrevolutsioon. Põhja-Ameerikasse viisid kartuli immigrandid Euroopast. Sellega oli eeltöö triibulist rüüd kandva anastaja levikuks tehtud.
Kartulimardikas
Triibuline vallutaja
1824. aastal kirjeldas entomoloog Thomas Say uut kollase-mustatriibulist putukaliiki, mis oli korjatud Ameerika kaljumägedest ühe metsikult kasvava maavitsalise pealt. Kui 1867. aastal leiti putukat looduses hulgaliselt metsikult maavitsaliselt Colorado osariigis, võeti kasutusele nimetus koloraado mardikas. Tegelikult arvatakse, et kartulimardika päriskodu on Mehhiko, kuid Mehhikos polnud tollal entomolooge oma uurimistöid tegemas.
Igatahes ei osanud keegi kahtlustada putuka seost toiduks kasvatatava kartulitaimega, sest kõik senised leiud olid olnud metsikutelt taimedelt. Kui aga Ameerika koloniseerinud eurooplastest asunikud olid laialdaselt kultiveerinud kartulit, oli ka kartulimardika tee idarannikute sadamani ja sealt aurulaevadega Euroopasse lahti.
Kõigepealt avastati kartulimardikas kartulipõllult 1859. aastal Nebraska osariigis. 1874. aastal oli putukas Ameerika idarannikuni jõudnud. Ja 1877 aastal leiti kartulimardikat esmakordselt Euroopast. Esimene püsiv asurkond leiti Prantsusmaalt 1922.
Pärast Teist maailmasõda levis kartulimardikas kiiresti kogu Euroopas ja on tänaseks jõudnud juba Aasiassegi.
Eestist leiti kartulimardikas esmakordselt 1965. aastal. Siis loodeti, et üksikud sisserännanud putukad hukkuvad talvekülmas. Esialgu nii ka läks, kuid praegu on kartulimardikas Eestis juba püsiasukas. Loomulikult on kaasa aidanud pehmemad talved ja soojemad suved.
Põhjalikud õgardid
Talve veedavad kartulimardikate valmikud lume all mullas. Kevadel munevad mardikad kartulilehtedele oma oranshikad munakogumid.
Üks putukas võib muneda kuni 800 muna. Nii kartulimardika vastsed kui ka valmikud söövad hoolega kartulitaimede lehti ja varsi. Kui putukaid on väga palju, võivad nad hävitada kogu kartulisaagi. Lisaks kartulile söövad nad vahel ka tomatitaimi.
Tänapäevaks on mardikad muutunud vastupidavaks kõikidele levinumatele putukamürkidele. Ameerika looduse kättemaks eurooplastest anastajatele on olnud karm ja tõhus. Kõige olulisema toidutaime saak on ohus igal aastal.
Oma kodumaal Mehhikos kartulimardikas kartulit ei söö, vaid toitub endiselt oma põlisest toidutaimest, metsikust maavitsast.
Kartulimardikad
