Päevapaabusilm       Inachis io

Vähem, kui sajandi eest olid päevapaabusilmad Eestis üpris haruldased - tänaseks täiesti tavalised meie looduses. Juba eemalt äratuntavad, tänu omapärasele välimikule ja tublisid lendajaid kohtame nii metsa-, kui kultuurmaastikel.

Looderannikul märkasin esimesi, teise põlvkonna valmikuid lendlemas juba juulikuus – tänavune suvi on liblikapõlvkondade arengut kiirustanud.

Päevapaabusilmade röövikud toituvad kõrvenõgesel (Urtica dioica) ning nad on monofaagid. Olen nendele mõeldes krundinurka nõgesed kasvama jätnud ja röövikud on seal kenasti arenenud – soovitan võimalusel teistelegi, keda koduaias liblikad rõõmustavad.

Valmikute tiibade siruulatus jääb päevapaabusilmadel 4,5 ja 6,5 sentimeetri vahemikku. Kui märkate lendlemas paari ning üks nendest on veidi suurem, siis võib suure tõenäolisusega pidada seda emasliblikaks – välimik on ju sugupooltel sarnane.

Päevapaabusilmade ülatiivad on roostepunased, neilt helgivad vastu suured sinakaslillad „silmatäpid“ - need peaksid tiibade avades liblika vaenlasi kohutama. Liblikate tiibade välispind on kergelt sakiline ja tiivanarmad mustad. Päevapaabusilmi tasub lähemalt uurida või pildistada – värve leiame kaunilt koerliblikate hulka kuulujatelt veelgi.

Päevapaabusilmad

Kui liblikas oma tiivad seljale kokku paneb, sulanduvad isendid suurepäraselt loodusesse - märkame vaid tumedaid ja tihedalt kirjatud alatiibu, kus võivad ülatiibade silmalaigud nõrgalt läbi kumada.

Sügiseni elavad päevapaabusilmad „seltsielu“. Talvitumiseks sobivatesse kohtadesse sätitakse endid olenevalt ilmadest septembrikuu teisel poolel.

Pärast õnnestunud talvitumist, tuleva aasta kevadel, pannakse alus uuele päevapaabusilmade põlvkonnale.