Köhh-köhh-köhh! Kas tuleb tuttav hääl ette. Ilmavana on Eestimaa jaoks soojakraanid nüüd kinni keeranud ja külmetused kerged tulema.

Veel on aeg, kus meie organism on suvel vitamiinisöömisest ja päikeseenergiast pungil ning suudame tõvestajatele reageerida hingamiselundite värvavahi löögiga – kurgupõletikuga või siis keha palavikus kuumaks küttes. Aga kui me suveriietest ikkagi loobuda ei suuda, siis poevad haigusetekitajad meile üha sügavamale põue. Ja me hakkame köhima.

Tõsi, ka nohulaine ei ole veel saabunud, aga see tulebki enamasti enne köha.

Nohu puhul teame hästi, et “kui nohu ravida, siis läheb 7 päeva, kui mitte, siis saame terveks nädalaga”. Aga kuidas ravib Eesti rahvas oma köha?

Muidugi tuleb taas alustada sellest, et oluline on pööripäevast saadik välja otsida ikka need riided, mis soojad on, põhjamaised villased kampsunid, sallid ja mütsid. Mu maavanaema ütles ikka, et hoidke oma käed ja jalad soojas, siis ei hakka haigused külge. Seega pole mingi häbiasi pööripäevast käia kummikutega, mille all villased sokid ja hommikul sõrmed sõrmikutesse supsata.

Aga mida siis ikkagi teha, kui külm rindu pugenud ja köha muudkui vaevab?

Küsisin seda hommikul sotsiaalmeediast ja vaated köha ravimisest lähevad täiesti lahku.

Kõigepealt on muidugi kõhulahtisteid propageeriv partei. Et lihtsalt köhida ei julgeks. Nende hulgas on peamiselt  meesterahvad. Vana hea burgeen, mida nüüd vaid Venemaalt saab, on siin esikohal. Kindlasti võib selle asemele soovitada paari paakspuumarja. Ja täiesti ekstreemne on soovitus pea giljotiiniga maha raiuda, et siis ei vaeva köha enam kunagi. Jätame seekord need meetodid siiski kõrvale.

Seejärel tuleb päris suur rühm inimesi, kes pöörduvad arsti poole ja seejärel apteegist rohu toovad. Mis on kaugelearenenud köha puhul arukas. Üllatav on siiski loodusidentsete käsimüügiravimite kasutamine, mingit taime imiteerivate ravimite manustamine.

Omaette köhijate rühma moodustavad ka sissehingajad. Tean omast käest, kui tõhus on kartulikeeduvee aur või soodaveeaur, viimane ajab mind küll paari korra järel oksele. Levinud on just käterätiku all hingamine, aga kunagi leiutasin ise kartulikeedupotist auru hingamiseks A4 valgest paberist torbiku. Töötab. Aga kindlasti on abi ka praegu populaarsetest soolapiipudest või lihtsalt veeauruga tohterdamisest.

Siis on rida pealemäärijaid, mäletate ju lapsepõlvest, et kõige tõhusam on määrida jalataldadele hane- või karurasva ja siis jalgu vastu ahjutuld hoida. Et tänapäeval lahtist tuld vähe, siis on saanud kombeks määrida köhasalve ja -rasvasid rinnale. Kindlasti meenub paljudele siinkohal mesi, mille peale asetatakse veel kapsaleht. Ja tärpentiin. Aga sinepi- ja pipraplaaster on sama tõhusad. Peaasi, et veri rinnas käima hakkaks ja isetervendamine sisse lülituks. Siia hulka võiks veel liigitada ka jalavannide tegijad, kas lihtsalt kuuma veega või sellisega, kuhu lisatud kas sinepipulbrit või männikasve.

Edasi jõuame küüslaugu ning sibulausksete juurde ja see on tõesti asi, mis aitab, aga sageli ei kasuta seda inimesed, kes tööl käivad ja teiste inimestega suhtlema peavad. Ehk talla alla pandud sibulaviilud on neid abistamas. Mulle endale meeldib kõige rohkem sügisene salat, milles võrdsetes osades sibulat, küüslauku, jõhvikaid, mett ja mädarõigast.

Siis tuleb piimatoodete usksete rühm, kusjuures paljud väidavad, et köhaga piimatooteid üldse kasutada ei tohi. Aga vanast ajast on teada, et keedetud piim meega paneb paukumise seisma. Ja juba läkaköhataolise köha puhul aitavat vanade lastearstide sõnul lusikatäis sulatatud võid.

Mesi ja meetooted on ka täiesti eraldi rühm, aga ka siin on tänapäevane allergiat pelgav ühiskond piirav. Taruvaik aitab ja kindlasti kärjekaanemesi.

Ja siis tuleb ravimtaimede maailm. Ja kui püüdsin siin kokkuvõtet teha, siis see on ülikeeruline.

Kokkuvõtvalt võiksin öelda, et meie rahvas on tõeline nõiarahvas. Iga naine on sündinud selleks, et oma perele kokku segada just selle köha puhul parim teesegu. Vaistlikult ja ilmselt ka eelnevaid kogemusi arvesse võttes leitakse rohupurkidest just see õige rohi. Justnimelt rohi – sest ravimtaimede järgi ongi rohi ju oma nime saanud.

Ehk siiski mingi erinevus nende kasutajate seas on.

On need, kes kasutavad oma vanaemade rohtusid, taimi, mis on pikka aega meie majade lähedal kasvanud või tulevad suisa ise meie õuele.

On need, kes kasutavad suures osas raamatute tarkust ja üksjagu on siin segadust just paljude tõlkeraamatutega, sest mitmed soovitatud taimed meie rahvale üldse ei sobi – näiteks Maria von Trebeni kaudu sissetulnud nõgese, raudrohu ja vereurmarohu kasutamine seestpidiselt. Aga alati tasub proovida ja iseennast usaldada. Vahel on imerohi meie jaoks tõesti seal olemas, sest miks see raamat meie juurde tuli.

Ja viimaks ka need, kes tarvitavad ravimtaimi homöopaatilistes kogustes või suisa neid, mida meil ei kasva. Neist on kindlasti palju abi. Aga siinkohal tasub kindlasti loodusterapeutidega nõu pidada.

Huvi pärast vaatasin ka raamatust Tammeorg, Kook, Vilbaste “Eesti NSV ravimtaimed”, milliseid ravimtaimi on meie pärimus- ja ravimtaimeteadlased soovitanud ja see nimekiri on mõnevõrra üllatav: sinilatv, sookail, mänd, kuusk, aedvaak, teeleht, altee, paiseleht, pune, liivatee, leeder, aaskannike, lina, köömned, salvei, sibul.

Minu enda lemmikravim köha vastu on islandi käokõrv, mis küll hoopistükis samblik, aga ka selles raamatus olemas. Kusjuures lastele tuleb teha tee väga väikesest tükikesest, muidu ei talu nad mõrudat maitset.

Milline on sinu lemmik köharohi?