Fotod Vikipeedia ja Arne Ader
Isaslind
Tõmmuvaeras Melanitta fusca
Vaiksete ilmadega näeme mererannast ujuvaid ja toituvaid vaeraparvi kuni novembri lõpuni, aga talvitujaid võib üpris arvukalt ka Liivi lahele jääda.
Hilised rändurid olid ka hilised pesitsejad oma „päriskodus“ – Põhja-Jäämere äärsetes tundrates, kus tänavuaastane põlvkond lennuvõimestus neil alles paari kuu eest. Ka meil pesitsesid tõmmuvaeraid mõnedel laidudel, aga vähearvukalt. Nad on samuti ohualdis liik nagu eile tutvustatud aulid.
Kuidas tõmmuvaeraid merekaldalt vaadates ära tunda? Tõmmuvaeraste salgad lendavad madalal vee kohal ja salga lennupilt jätab lainetava mulje.
Tõmmuvaeraste välimus jääb aasta läbi sarnaseks nii puhke-, kui hundsulestikus. Partlastele kohaselt erinevad üksteisest emas- ja isaslinnu sulestik.
Täiskasvanud isaslinnul on sulestik süsimust. Head binoklit või vaatlustoru kasutades märkame silma juures kontrastselt valget täppi. Isaslinnu nokal võib näha ka väikest musta nokakühmu ja ülanokal veidi kollakaspunast.
Emaslinnu sulestik jääb tagasihoidlikult mustjaspruuniks, kõhusulestik kröömike heledam. Noorlinnud, kes sarnanevad emaslindudele on aga hoopis heledama kõhusulestikuga (vaata Arne alumist fotot).
Mõlemal sugupoolel paistab lennul valge tiivaküüdus. Tõmmuvaeraste kaal küündib üle kilo, veidi „kopsakamad“ on täiskasvanud isaslinnud.
Toitutakse sukelpartidele kohaselt: rannakarpidest, vähilaadsetest, harjasussidest…
Tõmmuvaeraste vaatlused: LINK
Tõmmuvaerad
