Kes kardab karu?

Eingereicht von Looduskalender - Sa., 18.05.2019 - 09.50
Autorid

Kirjutas ja Kuku raadios luges Kristel Vilbaste

Rajakaamera pilt Ahto Täpsi

Bild
Karudel on jooksuaeg
Textkörper

Karudel on jooksuaeg

Sel kevadel olen saanud mitmed olulised õppetunnid. Kõige olulisem neist on, et ära eales arva, et tead loodusest kõike. Ja tõesti, loodus on ettearvamatu.

Mõned nädalad tagasi postitasin oma sotsiaalmeedia lehele mõtte, et ma ei saa aru, miks inimesed hakkavad metsarajal karu jälgede järgi otsima. Et karu on nii suur ja võimas loom, et selge rumalus on temaga kontakti otsida. Sest see kontakt võib osutuda ühele poolele ohtlikuks. Inimesele.

Ja ei läinud päevagi, kui olin ise karujälgedega silmitsi.

Käisime sõbranna Pille Tammuriga Alam-Pedja looduskaitsealal Altnurga saarikut otsimas. Et mõte tuli äkki ja kaarti polnud kaasas ja internet ei andnud ka ühtegi viidet, siis leidmata see meil jäigi. Vist. Pille oli seal hea paarkümmend aastat tagasi käinud ja mäletas seda paika võimsa metsana. Vahepeal kuuldud lause, et saarik on saaresurma tõttu hävinud, viiski meid seda otsima. Aga segadus kasvas aina, sest vahepeal oli sinnakanti hulga uhkeid kruusateid ehitatud ja me püüdsime välja mõelda, kuhu need sügavate kraavidega võimsa teetammiga teed sooserval viivad. Ilmselt ülikallid teed.

Üht teed pidi sõitsime lõpuni, see lõppes uhke ringteega otse rabas. Olen kooliajal õppinud, et selliseid teid nimetatakse tuletõkke-teedeks. Aga sellist teed ihaldaks endale iga külarahvas. Ja pealegi olid kõikjal sellise tee ääres lagedad laiendid, justkui palkide laoplatsid. Mõnelt pool me ka suuri lageraielanke nägime.

Igatahes leidmata meil see saarik seekord jäi. Ja siirdusime tagasi sinna raba poolele, mida paremini tunneme ja kus Pillel majake on.

Ladusime oma pannkoogitaigna ja moosi trepile ja otsustasime kõigepealt ühe retke jõe ääres teha. Koprapoisid olid kaldal nahka pannud iga viimasegi tammepoju ja pajuvitsa, teritanud oma hambaid ka juba mändide kallal. Arutasime valjul häälel selle üle, kui kaua läheb aega, kui jõgi ampsab järgmise tüki lagedakssöödud kaldast, kui meile lendas vastu särtsaka vile ja erksinise sulestikuga jäälind. Küllap kõneles sellest, et tänu nendele varingutele on tal võimalik siin pesa ehitada. Igatahes nägi ta välja tõeline lendav kalliskivi, justkui lasuriit.

Kõndisime veel veidi mööda vana jõekallast pidi kulgevat teed, millest osa juba jõkke varisenud, aga siis otsustasime tagasi maja poole pöörduda.

Mööda uut teed, millel veel naabrinaise ATV jäljed, millel ta meist maja juues mööda kihutanud ja lehvitanud oli.

Ja siis me nägime! ATV jäljemustril olid ühe päntajala jäljed, liivases pinnas olid sügad küünisejäljed. Ilmselt oli pisikesel päntajalal olnud kiire. Ja natuke eemal oli näha, et rohu sees läksid ühed palju suuremad jäljed.

Rääkisin siis Pillele hommikusest sotsiaalmeedia postitusest – et ei ole mõistlik karule jälgipidi järgneda. Aga Pille ütles, et kuhu me siis ikka läheme, meie kodu on ju sealpool. Seljataga on paks mets, külgedel ühel pool jõgi ja teisel pool raba. See oli veel hetk, kus viskasime nalja, et küllap istuvad mõmmid maja ees trepipeal ja mugivad meie moosi ja koogitainast. Või proovivad voodikeses magamist.

Aga juba sadakond meetrit edasi, umbes seal, kus me ennist jõe ääres jäälindu nägime, sellest paigast 50 meetri kaugusel, laiutas teel vedel karukakahunnik – värsked metsarohud veel seedimata. Arvata võib, et siin olid nad meid haistnud ja ehk ka näinud.

See hetk võttis mind ikka täiesti kaameks, sest mu vend Enn Vilbaste ja ta kaasa Kaja Kübar on Nigula metsloomade turvakodus üles kasvatanud üle 40 karupoja. Olen näinud, kuidas paarikuune karupoeg hammustab vere välja ja käe siniseks. Aastased karupojad müdistasid ühel korral mu auto kallal, kui õhtul küpsisepaki tagaaknale unustasin, autokatusel olid hommikul sügavad karukriimud.

Karu küüned on üliteravad. Ja isegi Enn läks aastaseid karupoegi kusagile taltsutama alati suurima ettevaatusega.

Jah, olen ikka mõelnud, et kui nii värsketele karu jälgedele satun, siis annan jalgadele valu ja pagen vastassuunas. Aga hetk, kui oled situatsioonis, et ei taha tundmatusse joosta, vaid ikka koju, siis muutud julgeks. Loodad ikka, et ehk on karu juba ära läinud ja ma ei satu ema ja poja vahele, karu on ju arg loom.

Tegelikult meil vedas, sest ilmselt huvitasid karusid oma karuasjad ja nad olid ammu enne hoopis meid haistnud ja pagenud.

Aga ma arvan siiski, et uudishimust karu jälitamine ei ole mõistlik. Karu on metsloom. Ja inimesest tugevam metsloom, kes võib ettearvamatult käituda. Ja arvata, et küll ma mõmmi eest ära jooksen, ei kehti. Karurünnak on välkkiire ja ettearvamatu.

Aga muidugi on mul hea meel, et tund,sin hetkeks, et loodus on vägevam kui meie. Ainult selline tunne paneb teda austama ja hoidma.

Wir verwenden Cookies auf unser Webseite um die Benutzererfahrung zu verbessern.

Wir verwenden außerdem Dienste zur Analyse des Nutzerverhaltens und zum Einblenden von Werbung. Um weitere Informationen zu erhalten und ein Opt-Out-Verfahren einzuleiten klicken Sie bitte auf „Weitere Informationen“.