Varatalvised päevad on maru lühikesed, aga kui ilm vähegi soosib jagub randades hulkujaid ja kaunite vaadete nautijaid isegi valjust tuulest hoolimata.
Rändeparved on lahkunud, siinsed linnuseltsingud talvituvad meie vetes kuni jääolud seda võimaldavad. Katsume neid tutvustada nii, et eemalt nähtav linnuseltsingut annab määrata.
Aule näeme suvisel ajal harva nad on väikseimad sukelpardid: emalindude kehapikkus kuni nelikümmend ja isaslindudel pikkade sabasulgede tõttu paarkümmend sentimeetrit rohkem. Tiibade siruulatus umbes kolmveerand meetrit, aga kaal jääb suurematel vanalindudelgi alla kilo ja noorlindudel veidi üle poole kilogrammi.
Talvisel ajal liiguvad „külmalembesed“ aulid rahulikult jää tekkimise piiril. Seega saab ka linnuvõõras looduses liikuja jääpiiril toimetavat linnuseltsingut aulideks tunnistada. Meie rannikumere avavetesse võib talveks jääda sajast kuni seitsmesaja tuhande linnuni, kuid aastate eest oli aule kordades enam.
Ülemaailmselt ohustatud liigiks peetakse aule alates 2012 aastast. Kui tänavu võis meilt läbi rännata kuni veerand miljonit auli, siis alles sajandivahetusel võis selline arvukus olla mõnel parimal rändepäeval ja loomulikult on nende küttimine keelatud. Kõige enam ohustab aule õlireostus, mis rikub lindudel sulestiku veepidavuse ja võib linnud hukule määrata vaid mõne päeva jooksul.
Aulide sulestiku tunnused vahelduvad teiste hanelistega võrreldes tihemini ja seda nii aastaaegade, vanuse, kui sugupoolte osas.
Juba oktoobrikuust märkame aulide isaslinde peaaegu hundsulestikus: see jätab neist lennupildis heleda mulje ja nende pikad sabasuled on vahetunud uute ja pikemate vastu. Pea ja kaelasulestik valge, põsel mustjaspruun laik. Isaslinnu silmad punase pupilliga. Nokatüvik ja -tipp tumehallid, aga noka keskosal võime märgata roosakat, aga vahel ka kollakat vööti. Jalad sinakashallid.
Aul ( www.loodusemees.ee )
Emaslindudel pikad sabasuled puuduvad, kuigi sulestiku üldpilt on isaslinnuga sarnane: sulestikus näeme vähem valget ja sulestik näib veidike tuhmimana. Ümara pea ja lühikese kehaga: nokk tumehall, silmapupillid kollased, jalad hallikalt rohelised. Võrreldes isaslindudega mõnevõrra väiksemad ja nende sulestiku värvimuutused aasta vältel on vähesed.
Sukelpardid hangivad toitu mere põhjast, mitme kuni mitmekümne meetri sügavuselt (teadaolevalt kuni 60 meetri sügavuselt). Toitutakse kõikvõimalikest merekarpidest, koorikloomadest, aga ka väiksematest kaladest.
Kiire lennuga aulid siirduvad tormistel päevadel, läheduses olevate poolsaarte tuulealusele küljele ja võimalusel vaiksemasse lahesoppi.
Aulide vaatlused:
