Piirivaidlused

Eingereicht von Looduskalender - So., 19.01.2020 - 10.10
Autorid

Kirjutas ja Kuku raadios luges Kristel Vilbaste

Bild
"Tõde ja õigus" filmi treilerist.
Textkörper

"Tõde ja õigus" filmi treilerist.

Aastavahetusel, kui Tõe ja õiguse film teleekraanile jõudis, siis hakkas mulle kõige enam silma pidev vaidlemine. Mitte raske töö ja koha loomine ja elu mõtte otsimine, vaid just see tõe ja õiguse tagaajamine. Igavene vaidlus piiride üle, kes kelle maal on. Olgu ükskõik kui väike see maatükk, mille peal elatakse.

Kas 100 aastat hiljem on midagi muutunud? Kui linnainimene ostab maale maakodu ja sõidab oma autoga uude paika kohale nagu Andres ja Krõõt, siis kas miskit on tänapäeval teisiti?

Ilmselt on kõige tähtsam asi, mis ka vahel suisa ostu-müügi lepingusse märgitakse - enne ostu piiripostid üle vaadata. Olen oma elus korra selle tegemata jätnud ja müüa käeviipe peale, et piir läheb sealt elektrikapi kõrvalt, pidanud hiljem aia ehitamise ajal maamõõtja kutsuma, et piirid uuesti paika saada. Aga see oli linnas. Maal on olukord sootuks teine – maalapid suuremad ja väikegi kalle võib tähendada isegi hektarit maad.

Muidugi on kõige targem endale selgeks teha, et tänapäeval, kui me enam põllumajandusega ei tegele, siis kas tasub oma närve rikkuda sellega, kui naaber ka meie maa üles künnab või meie metsast mõned puud võtab. Tänapäeval, kui piirikive pole, peale vanade piirikivide, on maa piiripostiks raudtorud. Need taoti enamasti sisse 1990ndatel vanade kaartide ja inimeste mälu järgi. Tolleaegsed GPS-id olid tugeva nihkega, nii et andmebaasidesse jõudev võib tugeva segaduse tekitada. Maa-ameti kaardirakenduses väljajoonitut saate aga vaidlustada ainult juhul, kui tõesti oma maa raudtorusid teate ja naabrid neid torusid ka aktsepteerivad.

Neid 20-aastat tagasi paigaldatud raudtorusid pole aga ka omanikul, kes vaid korra kohal käinud, lihtne üles leida. Parim aeg selleks on kevadel kohe peale lume minekut, kui rohi on madalaks vajunud. Sest kuigi seaduse järgi tuleb piirikupitsad tähistada, siis pole seda tehtud ja ka sisseraiutud piirisihid on praeguseks enamasti kinni kasvanud. Omal ajal pandi piiriraudtoru sisse küll tokk plastlindiga, aga need on ammu mädanenud. Põllul võib traktor piiriposti olla sisse kündnud, heinamaal sisse tallanud. Otsida tasub nad kõik üles, kui muu ei aita, siis kutsuda appi mõni detektorivend ja postid uuesti sirgeks ajada, sinna mõni maanteeameti äravisatud plastpost peale sättida ja piirikupits kaevata. Ja palgata keegi piirisihte puhtaks raiuma. Seda tehes tasub kindlasti enne naabriga läbirääkida. Ja mis kõige tähtsam, kogu seda tööd tehes võtta kaasa mõni pere noorem võsu, et ta ei peaks kunagi hakkama sama tööd uuesti tegema.

Miks on oluline oma piirid tähistada? Ikka selleks, et hiljem vaidlusi vältida. Sest maal tekivad kõige suuremad tülid piiride ja koduloomade pärast. Nii nagu Tammsaaregi seda lahti kirjutas.

Tänapäeval tekivad piirivaidlused erineva maailmavaate pärast. Üks näide on see, et meie naudime linnulaulu ja ööbikuvõsa, aga naaber võib olla põllumees, kes tahab korda ja niidetud heinamaid. Pole mõtet minna talle seletama ökoloogilisest eluviisist, ta lihtsalt ei mõista seda. Las piirist ühelpool olla üks elu ja teiselpool teine.

Või on naaber tubli metsamees, kes nimetab lageraiet uuendusraieks ja töölepalgatud harvesterimees hakkab metsa langetama naabrimehe suvalise käeviipe peale. Piirisiht ja punane plasttoru ei lase tedagi teie maale laamendama.

Aga me ei tohi ka ise unustada, et piir on piir ja kõik ümbritsev ei säili piiri taga meie ootuste kohaselt.

Maakohta ostes tasub talu valida noorema metsa keskele, muidu võime end ühel hetkel avastada keset lageraielanki, kui me just ei jõua ümbritsevaid metsi ära osta. Mida vanem mets, seda tõenäolisem on selle lähiajal raie, selle vastu ei kaitse viimasel ajal ka kaitsealade staatus.

Suurte põldude keskel asuvale majakohale tasuks kohe esimesel aastal istutada hoopis kiirestikasvavatest lehtpuudest puudevöö. Sest isegi, kui hetkel on piiri taga mahepõllumees, võib see järgmisel aastal vahetunud olla ja mürgi pritsimiseks tuleb valmis olla.

Üks asi, mille vastu ei aita piiri seadmine, on müra. Ja pole lootustki, et me suudame seda kuidagi muuta.

Mürarikka tee või tööstuse vastu me ei saa. Aga isegi naabri vastu, kes kardab vaikset maaelu ja igal hommikul üle oma õue raadio möirgama keerab.

Tiheasustusaladel on asi kõige hullem. Eriti siis, kui vanad ajaloolised piirid on maamõõtja eksimuse tõttu segamini aetud. Olen näinud, kuidas igati mõistlikud mehepojad tülli pööravad ja pool meetrit teise maale ehitatud majanurga maha lasevad lõhkuda. Piirivaidlustes pole vennaarmu.

Linnalähedal võivad lood olla isegi absurdselt kurbloolised. Näiteks, kui annate toredatele uutele naabritele loa oma piiri äärde ehitada kuuri ja siis teete ühel jüripäeval oma lõkkeplatsil jürituld ja kohale saabub päästeamet... Sest naabrile ei meeldi uue ventilatsiooni tõttu majja tungiv lõkkesuits ja kuuri ehitamisega on teie lõkkekoht hoonetele sattunud lähemale kui viis meetrit.

Kokkuvõtvalt, tülisid ei tekita niivõrd seatud piir, vaid piirinaabrite erinevad vaated elule. Ootused oma elukeskkonnale ja seni, kui neid kogukondlikult lahendada ei suudeta, tuleb rajada nähtav ja õiges kohas asuv piir.

Wir verwenden Cookies auf unser Webseite um die Benutzererfahrung zu verbessern.

Wir verwenden außerdem Dienste zur Analyse des Nutzerverhaltens und zum Einblenden von Werbung. Um weitere Informationen zu erhalten und ein Opt-Out-Verfahren einzuleiten klicken Sie bitte auf „Weitere Informationen“.