Video Ahto Täpsi
Foto Arne Ader
Koiduliblikas raudteetammil
Koiduliblikas Anthocharis cardamines
Koiduliblika nukkudest, kes tänavuse „olematu talve“ üle elasid on koorunud valmikuid.
Ka jahedate kevadilmade aegu kohtame neid ka Põhja-Eestis esmakordselt vahetult enne maikuu keskpaika, aga teadlased väidavad, et ebasobiva kevade korral võivad need liblikavastsed koorumise ka aasta võrra edasi lükata - hämmastav liigi alalhoidlikus.
Koiduliblikate puhul on tegu väikeste liblikatega, tiibade siruulatusega umbes neli sentimeetrit.
Koiduliblikate sugupooli on lihtne määrata: isasliblika esitiibade tipud on värvunud oranžiks – sellest liblika nimigi, meenutades romantilist päikesetõusu, aga tiivaotstel märkate halli värvi.
Emasliblika tiibadel me oranže tiivatippe ei märka - esitiibade otsad on vaid hallikaks värvunud (sarnaselt isasliblika hallide tiivaotstega).
Alatiibade tunnusena märkame lähemal uurimisel rohekashallikat marmormustrit, isasliblikal on selline muster ainult tagatiiva alaküljel.
Koiduliblikas ( www.loodusemees.ee )
Oma kirgast välimust saab isasliblikas puhkeasendis (kui tiivad seljal kokku pandud) edukalt peita sest alatiibade marmormuster tagab kaitsevärvi looduses.
Koiduliblikate halli värvi tundlate otsad on valged. Isasliblika pea ning rind on kaetud kollakashallide karvakestega, emasliblikal tumehallidega.
Huvitavat päevaliblikate hooaega.
