Eesti must-toonekurel läheb nigelalt, sest …

Eingereicht von Looduskalender - Di., 11.08.2020 - 08.08
Autorid

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee

Textkörper

Eesti on must-toonekure (Ciconia nigra) levila põhjapiiriks. Paraku on nende arvukus Eestis, aga ka Lätis ja Leedus, langemas: kui 1990. aastatel hõivasid must-toonekured Eestis 100–120 pesitsusterritooriumit, siis tänaseks on neid alasid poole vähem. Lääne-Euroopas, kust liik taandus möödunud sajandi esimesel poolel, on populatsioon tänaseks taastumas, kuid liigi põhilevilas Ida-Euroopas on arvukus jällegi langemas.

Kuigi must-toonekurg on pelglik liik, kelle pesitsust ei ole võimalik seetõttu ka vahetult jälgida, selgitasid Eesti Maaülikooli teadlased koostöös Kotkaklubiga Eesti must-toonekurgede vähenemise põhjusi veebi- ja rajakaamerate abil.

Keskmiselt lennuvõimestub Eestis must-toonekure pesas 1,1 poega. /

Keskmiselt lennuvõimestub Eestis must-toonekure pesas 1,1 poega. / Foto: Arne Ader, www.loodusemees.ee

Kaamerad jälgisid kuuel aastal (2010–2015) 96 pesas toimuvat. Enamikes pesades olid must-toonekured tegutsemas (85,4%), kuid vaid 42 pesas jõuti munemiseni ning vähemalt üks poeg lennuvõimestus vaid ligikaudu igast kolmandast pesast (30 pesa, 71,4% pesadest, kus munemist alustati, 36,6% kõigist pesadest). Kokkuvõttes andis see ühe pesa lennuvõimestunud poegade keskmiseks arvuks vaid 1,1 poega. Madala sigivusedu põhjuseks võib olla paariliste puudumine, sest paariliseta oli lind 17 pesas (35,4% asustatud pesadest) ning pea pooltes pesades (55,8%) käis külas võõras vanalind.

Eesti must-toonekurgede pesitsusedukus on seega peaaegu poole madalam kui Lätis ja Leedus. Kuna pesakonna suurus ei olnud Eestis pesitsenuil oluliselt väiksem (keskmiselt 3,36 poega, kellest lennuvõimestus 2,92), ei ole tõenäoliselt pesakonna suurus languse otseseks põhjuseks ja näitab, et edukalt pesitsenuil ei ole sigimisega probleeme. Samas on asurkonna üldine sigivus naaberriikidest oluliselt madalam.

Paariliseta jäämine võib olla tingitud Eesti asurkonna pikemast, lisaenergiat nõudvast rändeteest, mistõttu ei suuda kõik linnud seda edukalt läbida. Kuid põhjus võib olla ka Eesti must-toonekurgede salaküttimises Lähis-Ida rändeteel ning reostuses Ida-Aafrikas. Võimalik, et teatud määral mõjutab pesitsusedu ka metsandus, nagu on täheldatud teistes riikides, sest tegu on vanametsa liigiga, kuid senised Eestis tehtud uuringud seda ei kinnita.

Kõige tõenäolisem madala edukuse põhjus on nihkunud sugude suhe, mistõttu ei leia paljud linnud partnerit. Seni ole andmeid must-toonekure sugude suhte kohta, kuid monogaamsetel lindudel võib isaste poole kallutatud sugude suhe suurendada konkurentsi ja agressiivset käitumist.

Rajakaamerate kaadrid must-toonekure pesades toimuvast.

Rajakaamerate kaadrid must-toonekure pesades toimuvast.

Lisaks must-toonekurgede pesaelule jäid kaadrisse võimalikud pesarüüstajad: kanakull (Accipiter gentilis, 4,1%), merikotkas (Haliaeetus albicilla, 2,8%), ronk (Corvus corax, 5,4%), pasknäär (Garrulus glandarius, 24,6%), metsnugis (Martes martes, 20%), orav (Sciurus vulgaris, 17%) ning pesakonkurendid hiireviu (Buteo buteo, 18,5%), väike-konnakotkas (Clanga pomarina, 1,4%) ja händkakk (Strix uralensis, 12,8%).

Pesarüüstet madala sigimisedu põhjuseks aga pidada ei saa – võimalikud rüüstajad käivad pesi suhteliselt sageli uurimas, kuid rüüsteni jõutakse harva. Näiteks üheks sagedaseimaks pesakülastajaks oli metsnugis, kes käis reeglina asustamata pesades, otsides ilmselt puhkekohta; ronk ja kanakull himustasid küll mune, kuid nende rüüstet täheldati harva.

Seega läheb Eestis must-toonekurgedel nigelalt just madala sigivuse tõttu – paljud vanalinnud jäävad partnerita. Tähelepanuväärne on, et ilma veebi- ja rajakaamerate kasutamiseta ei oleks sellise järelduseni jõutud, sest paariliseta üksikuid pesal olevaid linde vaatlustega ei tuvastata. Lisaks ei külastata pesi häirimise vältimiseks pesitsuse algfaasis.

Konovalov A, Nellis R, Nellis R, Nurmla A, Sellis U, Väli Ü (2019). Solitude at periphery: lack of partners limits reproduction of the Black Stork (Ciconia nigra) at the margin of the distribution range. Ornis Fennica 96: 13–23. https://www.ornisfennica.org/pdf/latest/19Konovalov.pdf

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee

Wir verwenden Cookies auf unser Webseite um die Benutzererfahrung zu verbessern.

Wir verwenden außerdem Dienste zur Analyse des Nutzerverhaltens und zum Einblenden von Werbung. Um weitere Informationen zu erhalten und ein Opt-Out-Verfahren einzuleiten klicken Sie bitte auf „Weitere Informationen“.