Harilik kesalill Matricaria perforata
Rand-kesalill Matricaria maritima
Kesalilled õitsevad juulikuust alates, kuid sügise edenedes otsivad meie silmad ikka veel õitsejaid.
Kesalilled on meil ühed sagedasemad umbrohud, aga kenad umbrohud. Päikesele avatud kasvukohad taimele meeldivad - olgu need põllud, jäätmaad, teeservad või kraavikaldad. Eelistab kasvukohal kuivi kuni parasniiskeid muldasid, mis toitainerikkad, kas nõrgalt happelise või neutraalse reaktsiooniga. Põllumehed kasutavad agressiivse umbrohu tõrjeks taimemürke, et põllud umbrohuvabana hoida.
Sügisel puistavad kesalilled nii juba valminud, kui veel valmimata seemned mulda ja kõik nimetatud on idanemisvõimelised. Kesalille tõusmeid võime märgata nii suvel, sügisel, kui kevadel.
Üks korralik kesalillepuhmas toodab umbes veerand miljonit seemet, mis säilivad aastakümneid mullas idanemisvõimelistena ja pinnase liigutamisel tärkavad üha uued taimed.
Sarnanevad ju ohtrate kollaste putkõitega korvõisikud ja neid ümbritsevate valgete keelõitega kesalilled suvisel ajal õtsevatele härjasilmadele.
Kuid täiesti erinevad on eelpool nimetatud taimede rohelised osad. Kesalillede lehed meenutavad aedtilli on sulgjad ja taime varred kasvatavad palju õisikuid.
Mererannikul kasvavaid kesalilli liigitavad botaanikud omaette liigiks – rand-kesalilleks.
Rand-kesalillede lehed on lihakamad, lehehõlmad tömpide otstega ja lisaks kõigele on soolakas keskkonnas kasvanud taime lehed rabedad.
