Kirjutas ja pildistada proovis Kristel Vilbaste
Vägev! Ilus! Enneolematu! Roheline draakon. Vonklev neoonmadu. Põhjataeva tulekaru!
Nii saan öelda pildi kohta, mida laupäeval vastu pühapäeva nägin. Juba sügisel plaanisin, et peaks Põhja-Jäämere äärde virmalisi vaatama minema, aga nüüd tulid virmalised ise Eestisse. Reede öösel oli sotsiaalmeedia täis roheliste ja punaste virmaliste pilte, üks ilusam kui teine, aga siis oli Tartus pilves, aga laupäeva õhtul uurisin pikalt, mis kellaajal neid otsima minna. Kell 23 sõitsime välja Kõrveküla tagusele põllule, kus Tartu kandis kõige vähem valgusreostust, just sellist paika linna läheduses leida on tänapäeval üliraske. Aga pimeduses mööda klaassiledat teed liuglemine on omamoodi katsumus.
Taevas olid alguses nagu tavaliselt virmaliste otsimise ajal valged triibud, mida ka pilvedeks pidada võis. Proovisime tütre Aotähega tema koolist laenutatud peegelkaameraga neid ka pildistada, aga alles hiljem sain ma Urmas Tarteselt teada, et virmaliste pildistamine on käsitöö, selleks pole tänapäevastel aparaatidel veel eriprogammi, tuleb lihtsalt manuaalselt pikem säriaeg peale panna. Igal juhul loobusime pool kaksteist pildistamisest ja keerasin autole hääled sisse... ja siis laps hüüatas: „Vaata, virmalised!“ Kümnekonna minuti jooksul kinkis taevas meile sellise vaatemängu, et isegi pildistamise mõte tuli alles lõpupoole, 23.24. Rohelise lipukanga lehvimised, kõrged valgussambad põhjataevas, viuh ja hääletult uus valgusetendus. Ja ühel hetkel vaid õrn roheline taevakuma ja läinud nad olidki.
