Koibik Phalangium opilio
Kui meil on õues puukuur, siis võime puusülemiga mõne koibiku tuppa tuua, aga nad elutsevad ja toimetavad sügisesel ajal ka kõrvalhoonetes ja keldris ning nad toimetavad pigem kas hämaras või suisa pimedas, aga päevasel ajal puhatakse mõnes rahulikus paigas. Looduses elutseb kõikjal koibikuid arvukalt, näiteks pea igas veidi mädanevas kännus. Eriliigiliste arvukuseks rehkendatakse maailmas kuni kümme tuhat koibikuliiki ja ka meil seni tuvastatud üheksa liigi arvukus võib olla hoopis suurem.
Niisiis avaneb mõnel loodushuvilisel kehva sügisilmaga võimalus kodunt lahkumata neid haruldaselt pikajalgseid tegelasi lähemalt uurida.
Alustuseks silmahakkavalt pikkadest koibadest. Koibikutel näeme nelja jalapaari, mis koosnevad kuni sajakonnast lülist ja see muudab isendi jalad äärmiselt paindlikuks, milledega annab nii rohukõrrest kinni võttes kiirelt ronida, kui keldrilael või seinal nobedalt liikuda. Eriti pikk on koibikute teine jalapaar, mis ka Arne fotolt näha. Nendega kombib tegelane ümbrust ja hoiab kinni söögiks tabatud ohvrit. Tagumised jalapaarid on kõndimiseks. Kui peaksite märkama paaritu arvu jalgadega koibikut, siis on hea teada, et ta loovutab oma jala vaenlasele nagu sisalik saba. Sügisesel ajal võib esineda hoonetes päris erineva suurusega koibikuid, sest osad koibikulapsed on tulnud nüüd elule, teised looduses olevad kevadel. Täiskasvanud isendi suuruse saavutavad nad alles peale vähemalt viit kestumist. Koibikute umbes aastast eluiga võib pikendada kusagil keldris talvitumine.
Kas koibikutel saab tähelepanelik vaatleja vahet teha?
Koibikud tegutsevad üksikult, aga Isaskoibik paistab emaskoibikust veidi pisema ja tumedama hallikaspruunina. Emaskoibiku seljal märkab uurija veidi tumedamat „sadula“ kujutist – nii, et annab küll.
Toitumiselt on koibikud omnivoorid, aga siiski röövloomad, kes jahivad varitsedes pisemaid ämblikke, putukavastseid, toitudes ka raipel ja kui saak on sööjale suur proovitakse nimetatu kusagile ära peita. Samas kuuluvad toiduratsiooni nii taimed kui seened, sest nendest leiab talvisel ajal vett, ilma milleta koibikud hakkama ei saa ja võivad lihtsalt ära kuivada.
Koibikud on ämblikega väga kauges suguluses, olles ämblikulaadsed. Need fossiilsed tegelased liikusid looduses juba üle 400 miljoni aasta eest ja olid väga sarnased tänapäevastele, lisaks viitas hingamiselundite olemasolu koibikute maismaalisele eluviisile.
