Põldmurakas ehk põldmari Rubus caesius
Põldmurakad kasvavad hästi nii meie põhjaranniku, läänemaa kui suursaarte paestel põldudel ja kiviaedadel, sest valgusrikkad kasvukohad ja lubjarikkamad mullad põldmurakatele sobivad. Kohati tundub, et tegu on ebamugava umbrohuga, sest põldmurakate leherootsudel ja vartel on torkivad ogad.
Alususmetsa varjus kasvavad põldmurakad põõsakujuliselt ja neil leidub torkivaid ogasid tüki maad vähem, aga hajusalt võime põldmurakaid kasvamas leida üle terve Eesti.
Sarnaselt vaarikatele nimetatakse ka põldmuraka vilju koguviljadeks. Küpseks saanud musta värvi viljad on kaetud tugeva sinaka vahakirmega ja mõnes kasvukohas võivad viljad koguni hallikat värvi olla. Põldmarjade kolmetised lehed sarnanevad vaarika lehtedele ja on altpoolt paljad.
Hoolimata sellest, et põldmuraka viljad sisaldavad hulgaliselt mineraalaineid, orgaanilisi happeid, vitamiine, olles hinnatud ravivate toimetega sarnaselt vaarikatele, kuid pole tänini suutnud vaarikate kuulsusele kandadele astuda, sest koguviljades olevad luukesed on põldmurakatel suuremad ja küpsetel marjadel ei taha õiepõhi hästi viljast eralduda, kuid neist valmistatakse palju erinevaid ja tõeliselt maitsvaid hoidiseid.
Tähelepanelik võib märgata, et põldmarjade valgeid kuni paari sentimeetrise läbimõõduga õisi võime taimedelt leida kuni öökülmade saabumiseni ja selleks ajaks muutuvad ka viljad väga maitsvateks.
