Pääsusaba Papilio machaon
Kliima soojenedes on pääsusabad biovoltiinsed ja seda mõistet kasutatakse teise suvepõlvkonna elutegevuse kirjeldamisel.
Meie ühte kaunimat liblikat tunnevad palju loodusesõbrad, kuid kindlasti ka seetõttu, et tegu on meie ühe suurema tiivalise liblikaga: tiibade siruulatus küündib seitsme kuni üheksa sentimeetrini ja äratundmist aitavad juba eemalt märgata iseloomulikud siilakud ehk kannused tagatiibadel. Tiibade alakülje muster sarnaneb ülatiibadega, kuid jääb krööm heledamaks.
Pääsusabad ei ole meil arvukad, aga neid võime kohata pea kõikjal ehk isegi linnades.
Pääsusaba munemas
Võimekas lendaja, kes võib lennata kõrgel ja väga kiirelt, kuid eelistab toituma jäädes niiskeid niite või metsasihte, kus jääb rahulikult õienektarit imema, lubades ennast nii vaadelda kui pildistada.
Pääsusaba
Septembrikuul võime kohata sellist värvikat röövikut, siis teadkem, et selline näeb välja tuleva aasta maikuul lendava pääsusaba valmiku esimese põlvkonna arengujärk tänavu sügisel. Röövikut võime märgata erinevatel sarikalistel, kuid kirjanduse andmetel oleks eelistatuimaks toidutaimeks soo-piimputk.
Talv möödub pääsusilmal nuku arengujärgus.
