Igal aastal esimeste kangete külmade ja lehtede langemisega ilmuvad koputajad. Umbes sel ajal oktoobri keskel see alati juhtub. Kuuled koos päikesetõusuga valju koputust uksele. Kui end soojast voodist välja vead ja ukse lahti teed – siis pole seal kedagi. Hakkad askeldama ja jälle koputus, seekord maja teisest küljest. Meenutab natuke seda linakaupmeest filmist “Sügis”. Siis aga näed aknast, et hoopis väike linnuke harutab su akna vahelt kogu linaluu laadungit välja.

Muidugi! Rasvatihane! Ja ei huvita teda linavargus, vaid need rasvased putukad selle seinatoppe materjali vahel. Pakub niiöelda putukatõrje teenust.

Kas olete vahel mõelnud, miks tal selline nimi on? Rasvatihane? Üsna kidur linnuke ju. Aga vanarahvas pani talle nime sellepärast, et uudishimuliku linnukesena oli ta kohe kohal, kui siga tapma hakati. Vaatas aidanurgas seda pealt.

Siga tapeti taludes ajal, kui õuetemperatuur oli ööpäevaselt 5 kraadi ringis, ei tohtinud olla liiga külm, siis poleks saanud tulise veega harjaseid eemaldada, ega ka liiga soe, sest tapetud siga jäeti aidas mõneks päevaks rippu, enne kui soola pandi.

Kogu seatapu juures olid rasvatihased osalised, öeldi “pane rasv välla, justkui aisust tunneb, kohe kallal”. Ja kui korraks tapetud sea juurest eemale mindi, siis oli ta sellel nokkimas ka. Ja mihklipäeval tapetud, õue tahenema jäetud lambanahalt, kooris tihane rasva. Hinge- ja endelinnuna ning pika talveaja ainsa sulise kaaslasena ei keelatud talle seda ka.

Ja tegelikult on rasvatihasel ka üks teine nimi, mis tema koputamist iseloomustab – talitihane. Siin ei saa aga paralleele tõmmata soomekeelse nimega, nende talitianen tähendab otseselt rasvatihast, mitte talvetihast, sest sõna tali on seal vana sõna ploomirasva kohta. Aga meil on ta tõesti ka talitihane, sest rasvatihaste ilmumine ennustas kogu Eestis külmade saabumist ja talveaja algamist.