Harilik härjasilm Leucanthemum vulgare
Härjasilma õisik sarnaneb valge karikakraga, kuid on viimasest pea kaks korda suurem. Kunagi olid meil karikakrad tavaline põlluumbrohi, aga tänaseks on valge karikakar sedavõrd haruldaseks muutunud, et paljud botaanikudki pole teda kasvamas kohanud.
Aga ka härjasilmade kasvukohti jääb meil pidevalt vähemaks, sest kadumas on kesapõllud ja looduslikud karjamaad. Teepervedel on neid näha, seal tavaliselt liivane pinnas, samuti taimestik hõredam, mis härjasilmadele sobib. Paraku proovivad teede hooldajad jaanipäevaks teeveered ära niita ja nii kaovad keset parimat õitseaega sealt ka härjasilmad, kellukad, tõrvalilled, naistepuna ja nendel taimedel ei saa valmis seemned, mida levitada.

Niit härjasilmadega
Härjasilmade kollase keskosa ja valgete keelõitega korvõisikud on väga kaunid. Lisaks kõigele õitsevad härjasilmad väga pikalt, alustades juunis ning lõpetades septembris, kuid vahel võime neist kesapõllult veel oktoobris kimbu noppida.
„Armastab, ei armasta, armastab“ või „õnnelill“ on tuntuimad härjasilmade romantilised kutsumised. Naturalistlikumaks hoopis kanapersed.