Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios
Foto Arne Ader
Harilik härghein
Jaanipäeva lõkked on nüüd tuhaks põlenud. Tuhanded hiilgavad jaaniussid endale kaaslase leidnud.
Aga midagi kaunist on jaanipäevast meile veel jäänud. Need on jaanililled. Lilled, mille värvikirevuses kohtuvad öö ja päev, just niisamuti nagu jaaniajal kohtuvad koit ja hämarik.
Jaanililleks kutsus vanarahvas harilikku härgheina, vanema nimega ka “päris kuupäevalille”.
Mõne taime vanema nime juurde oleks meie botaanikud taimedele teaduslikke nimesid andes võinud jäädagi, sest “kuupäevalille” nimes kohtuvad tõesti öö ja päev – härgheina kõrglehed on tumelillad nagu öö ja tema õied tulikollased nagu kuum päike.
Tegelikult kohtume selle taimega viimasel ajal aina harvem, sest puisniitusid ning pajusid ja sarapuid täis koduõuesid on jäänud vähemaks. Just selliste põõsarikaste kõrgete puude all härgheinad kasvada armastavad. Õigemini on nad kavalalt end puude ja põõsaste külge haakinud ja imevad neilt muidu üsna kehvades kasvukohtades väge ja toitaineid.
Ilmselt suuremad tegelased nende väikest vargust pahaks ei pane, koos on elatud aastatuhandeid.
Meile on härgheina väljad imeilusad vaadata ja neis sumisev kimalastevägi kena kuulata.
Huvitav on see, et ka teiste rahvaste härgheina nimed on mitmeosalised, vene keeles on ta nimi Ivan i Maria, saksa keeles Tag und Nacht.
Härgheina nime sai see pisike kümnekonna sentimeetri kõrgune taim ilmselt selle järgi, et ka härgadele ja lehmadele meeldis seda taime süüa. Inimese jaoks peeti teda mürgiseks ja kasutati pigem välispidiselt vanni tegemisel või saunas pesemiseks, kui kopsuhaigused kimbutasid. Loomadele anti aga luuvalu korral teda sisse süüa.
Hariliku härgheina kohtamine on viimasel ajal aina haruldasem, aga kindlasti kohtute ühe väiksema härgheinaga mustikal käies. Temal - palu-härgheinal küll pole nii uhkeid lillasid kõrglehti, aga pisikesed kollased õied on heaks meeandjaks kimalastele ka temal.
Esimesed mustikad on muideks metsas valmis, hiljemalt nädala pärast tasub mustikakorv kaasa võtta ja metsa korilaseks minna.
Mulle endale mustikaid väga korjata ei meeldi, sest tundub, et iga mustikalehe all on seal sääsk. Aga mustikate silmiparandav toime ajab mind vähemalt ühel korral suve jooksul metsa.
