Looduskalender Vikerraadios

Vikerraadio

Hangelindude lugu

Postitas Looduskalender - P, 01.12.2019 - 09.09

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Hangelind

Hangelind ( www.loodusemees.ee )

Kes korragi oma elus hangelindu näinud, ei unusta seda kohtumist kunagi. Need pisikesed linnud värelevad suures salgas üle lumise välja, ikka ühelt ohakavarrelt teisele. Inimesehirmus paiskub terve hingevalgusest küütlev parv tuisuiilina õhku, et taas lumele laskuda. Tegelikult ei karda see seltskond inimest, nad tulevad niivõrd kaugelt Põhjalast, et hirmu inimese ees pole saanudki tekkida. Pigem ehmatab neid teie raudruun, millel nende tantsukeerisesse satute.

Kui ma püüan nüüd hangelindu teile kirjeldada, siis jään sellega üsna jänni. Ta on pisike, isegi varblasest veidi pisem ja saledam linnuke. Tema sulgedes on musta ja ruuget ja pruuni ja kõike seda laiguti, aga põhitoon on neil hangekarva valge.

Pajuurvad

Postitas Looduskalender - L, 30.11.2019 - 09.09

Kirjutas, pildistas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Pajuurvad

Pajuurvad ( www.loodusemees.ee )

Olete kindlasti märganud, et soe ja vinduv sügis on taas pajuutud välja meelitanud? Tegelikult ei ole selles midagi imelikku. Kui oma pildipanka vaatan, siis just enne jõuluaega olen neid maal alati pildistanud.

Nii nagu heal lapsel, on ka pajuurbadel palju nimesid, aga just praegu on nad ilmselgelt utud ehk valged lambautekesed. Pajuuteke on pugenud kaitsvate pungasoomuste vahelt sügisese sooja ja niiskuse tõttu välja ja seda hõbevalgete kattesoomustega ääristatud urvakest ei topi enam kuidagi sinna sisse tagasi.

Õnneks ei tee külm seesugusele karvasele urvale liiga. Alles kevadel saame teada, kas pajuutust areneb roosa emasõitega pajukiisu või saab temast uhke kollane, pikkade tolmukatega pajutibu.

Võõrasemad

Postitas Looduskalender - R, 29.11.2019 - 09.09

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Kas te olete vaadanud, kes on kõige vapram lill teie peenral. Nüüd, kui külmalaine muutis kogu rohelise rahva klaasistunud tumerohelisteks jääpurikateks. On üks taim, mis taas lume alt väljasulades ei vaju lössi ja ei moodusta rohelist laialivalguvat ollust, vaid mis rõõmsalt selja sirgu ajab ja isegi oma siniste õiesilmadega teile vastu naeratab.

Võõrasema! Võõrasemad on need kenad õitsejad. Olen nende õisi näinud ikka ja jälle ilmuvat lume alt kuni jaanuarikuuni, siis tuleb väike paus ja kevadel kui lumi läheb, alustavad nad samas seisus, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud.

aedkannike

Maale mineku kolm tabu

Postitas Looduskalender - L, 23.11.2019 - 09.09

Kirjutas ja Vikerraadio Ilmaparandajas luges Kristel Vilbaste

Kristjan Raud. Talu rannal. 1938. Eesti Kunstimuuseum 

Eelmisel laupäeval rääkisin maalemineku kutsest, sellest, millele naljalt vastu ei saa ükski eestlane. Maaõhk ja metsaelu on meil veres ja emapiimaga sisse imetud.

Tõsi, on rida inimesi, kes maaelu üldse ei armasta. Need on sageli inimesed, kes on lapsepõlves saanud mõne valulise kogemuse.

Aga enamus, kes laupäevahommikul Maahommikut vaatab või mõnd maaelu ajakirja või -lehte loeb, saab otsekui välgutabamuse: “Ma tahan elada vanas palkmajas, teha kitsepiimast juustu ja kõndida kohvitass näpus mööda lillelist heinamaad!”

Nagu üks suur kõrv

Postitas Looduskalender - R, 22.11.2019 - 08.08

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Pruun-suurkõrv

Pruun-suurkõrv ( www.loodusemees.ee )

Öösel hiirekrõbina peale ärgates tuleb jälle pähe ütlus “hiirvaikne”. No ei ole vaikne. Aga ühel hetkel saabus mulle arusaamine, et vanarahvas on tegelikult ka nahkhiiri hiirteks pidanud ja ehk on aastasadade jooksul algus kaduma länud. Nahkhiirevaikne on tõesti vaiksemast vaiksem. Kuigi nemadki suudavad suvel majavoodri vahel oma järglasi ilmale tuues päris valjult krabistada.

Aga nii suvetaevas, kui ka praegu koobastes ja keldrites oskab ta küll omi asju hiirvaikselt ajada.

Hiireviust ehk vihmakullist

Postitas Looduskalender - P, 17.11.2019 - 12.12

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

 

Hiireviu heinapallil

Hiireviu heinapallil ( www.loodusemees.ee )

Kui linnast välja sõidate, siis olete ehk märganud, kuidas kusagil posti otsas, heinapallil või suurema puu oksaharul konutab üks suuremat sorti kotka moodi tegelane. Kui ta veel õhku tõuseb, siis näeme laia sabalehvikut ja muidu pruunivõitu sulestikuga kullikontuuril tiibade all heledamaid laike.

See ei ole kotkas ega ka kanakull, vaid hiireviu. See lind on meil üks kõige tavalisem kulliline. Nii sage, et kui näete kusagil kulli või kotka moodi lindu, siis võite julgelt pakkuda, et hiirekas või hiireviu.

Tõenäoliselt tabate suuremal osal juhtudel naelapea pihta ja võidate linnutundja nimetuse.

Maa kutse

Postitas Looduskalender - L, 16.11.2019 - 12.12

Kirjutas ja Vikerraadio Ilmaparandajas luges Kristel Vilbaste

Kaljo Põllu. Eesti maastik II

“Maale!” hõiskab iga üle kolmekümnese hing kevadeti. Me tahame pista näpud mulda, kõpitseda üles vanaisa ehitatud taluhäärberi, rookida puhtaks põõsastevahed, lõigata õunapuud, süvendada saunataguse tiigi, tuua sinna sibelevad kalad ja võtta murutraktori asemel kanad ja lambad...

Ja nii see algabki!

Kas lisaks hõikele “Maale!” lisandub sellele ka rõõmus “Elama!” “Maale elama!” Kas loovutame mugavuselu looduserütmis võnkumisega.

Senikaua, kui me ei pea maal loomi, võime võnkuda hoopis linna ja maa vahet.

Lugu haavapuu kallistamisest

Postitas Looduskalender - L, 16.11.2019 - 08.08

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Raagus mets

Raagus mets ( www.loodusemees.ee )

Haavapuu on üks puu, mida kõige parem kallistada. Tal on hea sile, otsekui siidine, koor ja võimas okstekroon peakohal. Ja kuigi metsamehed tahavad kõik vanemad haavad maha raiuda, eriti sellised, millel mustad kabjad küljes ehk siis haavataeliku viljakehadega, sest need söövat haavapuudel südame seest, siis just sellised haavad on haavarohuks haigetele südametele, kes tahavad puudega kõnelda.

Haab on olnud püha puu läbi aegade. Ehk veidi-veidi „pahapoiss“ pühapuu, sest temast olevat tehtud Jeesuse ristipuu ja nii on loodud ohtralt kaugete maade lugusid, et just sellepärast haava lehed värisevad.

Kesalilledest

Postitas Looduskalender - R, 15.11.2019 - 12.12

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Kesalilled

Kesalilled ( www.loodusemees.ee )

Rohurohelise aeg hakkab selleks aastaks otsa saama. Kord on rohelisel lumekuhi peal, küll vihm halastamatult peksmas.

Selliste ilmaga ei suuda enamus taimi iseendaks jääda ja ammugi oma soo jätkamise peale mõelda. Ometi on üks taimeke, kes praegugi oma kollast südant ja valgeid udusulgi külma novembripäikese poole sirutada püüab.

See on kesalill. Tõesti, see taimeke võib õitseda veel lume alt tulnuna, aga ta on ka kevadel esimestel lumesulamislaikudel õieehtes. Niivõrd kiire on tal järglaste saamisega. Pole kindel, kas kõik praegu õitsevad seemned valmis saavad, aga vähemalt taim püüab.

Värbkakust ja tema lihakülmikutest

Postitas Looduskalender - P, 10.11.2019 - 10.10

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Värbkakk

Värbkakk ( www.loodusemees.ee )

Mul on meeles üks novembrihommik, kus sattusin kogemata vaatama tõtt pisikese ja armsa linnuga – värbkakuga. Pilk, mille ta mulle heitis, jõudis noolena otse südamesse. Aga ma jõudsin ka mõelda, et kas värbkakud suudavad samamoodi oma saakloomi hüpnotiseerida nagu maod. Samas olen lapsepõlves näinud, kuidas kinnipüütud värbkakk jälgib silmadega liigutatavat sõrme, nagu oleks ise hüpnoosis.

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.