Hangelindude lugu
Kes korragi oma elus hangelindu näinud, ei unusta seda kohtumist kunagi. Need pisikesed linnud värelevad suures salgas üle lumise välja, ikka ühelt ohakavarrelt teisele. Inimesehirmus paiskub terve hingevalgusest küütlev parv tuisuiilina õhku, et taas lumele laskuda. Tegelikult ei karda see seltskond inimest, nad tulevad niivõrd kaugelt Põhjalast, et hirmu inimese ees pole saanudki tekkida. Pigem ehmatab neid teie raudruun, millel nende tantsukeerisesse satute.
Kui ma püüan nüüd hangelindu teile kirjeldada, siis jään sellega üsna jänni. Ta on pisike, isegi varblasest veidi pisem ja saledam linnuke. Tema sulgedes on musta ja ruuget ja pruuni ja kõike seda laiguti, aga põhitoon on neil hangekarva valge.