Legendi järgi olevat püha Laurent(s)ius, elik rahvapäraselt Laurits, tulerestil röstituna märtrisurma minnes oma piinajatele selge kõlava häälega teada andnud, et ta on nüüd ühelt poolt täitsa küps ja tal võib teise külje keerata. Sellega on ta ära teeninud au olla ühtviisi nii kokkade kui koomikute kaitsepühak ning tulepatroon, keda kujutatakse alati koos talle saatuslikuks saanud küpsetusrestiga.

Selle sama resti kujutise leiame ka kuulsalt Kuusalu Lauritsakivilt, kus veel 20.sajandilgi käidi ohverdamas ja paganlikke riitusi läbi viimas. Kivi on nime saanud 13.sajandil tsistertslaste püstitatud kiriku järgi, mis pärimuse kohaselt olevat ehitatud paganate käe läbi surnud munga Lauritsa poolt ja Lauritsakivi tähistavat selle koletu veretöö toimumiskohta ning rest, mõistagi, tapariista.

Suure tõenäosusega lebab kivi oma algsel kohal, täna Peterburi maantee ääres Kuusalus, kus tal on olnud piiritähise roll, millele viitab ristimärk kivi lael. Resti märgi leiab alla 2 m kõrguse punaka graniitrahnu kagupoolselt küljelt. Kivi loodenurgalt leiab palju kõneainet pakkunud kääride, tuletangide või ristatud piiskopisauade kujutise – ühe versiooni kohaselt olevat püha Laurentius enne röstimist kääridega surnuks torgatud, teisalt peetakse tõenäoseks, et keskaegsel piirikivil jäädvustati ristatud piiskopisauade näol Kolga kloostri pitsati kujutis. 

Lisaks kivisse raiutud ristile, restile ja kääridele-tangidele-ristatud sauapaarile, on kivil 20 kunstlikult tekitatud lohku, mis viitavad kivi varasemale kasutusele, mida täpselt dateerida pole võimalik, aga mida peetakse pronksiaegseks kultuurinähtuseks. Nagu pole võimalik määrata lohkude tekitamise aega, ei tea me päriselt ka seda, miks need tehti, kuigi suure tõenäosusega teenisid lohukivid mingit viljakuskultuslikku eesmärki.

Kui polaarööle omased napid valgusolud kõrvale jätta, siis on hetkel parim aeg teostada kivivaatlusi, sest puudub nii häiriv hein kui ka paks lumi ja jää.