Novembri kolmas nädal. Rohemütsid

Submitted by Looduskalender on Mon, 18.11.2019 - 09:09
Autorid

Kirjutas ja Kuku raadio Ökoskoobis luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Valge-toonekurele paigaldatud tehispesa

Valge-toonekurele paigaldatud tehispesa ( www.loodusemees.ee )

Body

Eelmisel nädalal tegid mulle kõige rohkem nalja meie loodusesse ilmunud rohemütsikesed. Ei, need pole põhjamaalt saabunud päkapikud, mütski pole neil teravatipuline, vaid lai oksakübar. Kas olete vaadanud, mis sügisel meie toonekurepesadega juhtub?

Septembrikuus, kui valge-toonekured talveks ära Egiptimaale lendavad, siis jäävad suured oksakuhilad elektriposti otsas neid taga igatsema. Igatsusest hakkab sellel oksakübaral kasvama lillerahvas, peagi on hästiväetatud oksakuhilal roheline mitmekümne-sentimeetrine roheline harjas peas. Maast on raske uurida, mis taimedega on tegu, aga küllap seal maltsa ja lemm-maltsa ja ehk nõgestki kasvab. Igatahes peab see olema üks lämmastikku nautiv seltskond.

Kummalisel kombel ei tee sellele roherahvale kõrgel taeva all, liiga esimesed külmad ja ei sikuta pesakuhilaid alla ka tormituul. Kunagi 80ndatel nägin, kuidas ühele Buhhara medresele oli kerkinud poole sajandi vanune ja paari meetri kõrgune toonekure pesakuhil. Ilmselt meil nad nii kõrgeks kerkida ei saa, aga sellest hoolimata on toonekurgede ehituskunst kummardamist väärt.

Peale kurgede lahkumist pole linnuelu selles pesakuhilas täiesti vaikinud. Seal elavad lõbusalt säutsuvad varblased. Tegelikult elasid need varblaseklutid seal ka juba suvel, aga toonekurgede elusagina ja teiste lindude sidistamise kõrval polnud neid nii kuulda, ega näha.

Varblastel tundub Eestis tõesti hästi minevat, ehk sellepärast, et talvised linnutoitjad ei pane enam välja ainult pekki ja rasva, seemnetoit aitab varblasi ületalve elada. Varblastel on ka ülihea mälu, nad sätivad end talvituma veel enne söögimaja väljapanemist paikadesse, kus nad eelmisel aastal süüa said. Igal juhul sisustab just  praegu tihasepesakasti mu akna all varblasepaar, tassides sinna kõrsi ja ... kilet.

 

Rohevindid toidumajas

Rohevindid toidumajas ( www.loodusemees.ee )

Sel nädalal lendasid ringi juba ka esimesed rohevindiparved ja tõenäoliselt saavad sellised nuhtlusparved enda toita need, kes väga vara linnutoidu välja panevad. Toitu läheb neile talvel ikka kümnete kilode kaupa.

Aga looduse võimsust võib praegu imetleda ka aias murul käies. Kuna on aina sadanud ja sadanud, siis on maapind vett üsna täis. See on ajanud vihmaussid mullast välja. Ja nii on mu aias lühike murukamar tihedalt täis vihaussi hunnikuid. Pisikesi mullakuhulaid, mis tegelikult kõik vihmaussi kõhust läbi käinud.

Uppumisohu ja tavatult sooja novembrialguse tõttu on liikumas nähtud ka viimaseid nastikuid. Sääskede ringilendamine pole midagi erilist.

Jõevesi, mis mitmel pool kevadisele tasemele tõusis, on hakanud taas langema, jättes jõeluhtadele mõnusa porikorra.

Aga ses porises looduses on ka ilu. Isegi roosid õitsevad veel aias. Kuid ilusamad on puude otsa jäänud marjad. Igal lodjapuu marjal on vihmahommikutel küljes suur vihmapärl ja nii helgib ja särab see puukene hetkel, kui päike otsustab korraks silma pilvede vahelt välja pista.

Maaelanikud on hädas kärnas kährikutega, kes õunaaiad tühjaks nosinud ja nüüd tulevad kompostihunnikuid revideerima. Selline üleni palja taguotsaga kährik saadab aga kodukoerad piinavale kärnaravile.

Laululuiged kõrrepõllul

Laululuiged kõrrepõllul ( www.loodusemees.ee )

Linnurahvas tõmbab valgeid piire, enam ei ole see Läti ja Eesti vahel, vaid kusagil Läti piiri läheduses põllul on luikvalge piir sügise ja eeltalve vahel – laululuikede orast mugivad suud on seda tähistamas. Põhja pool kuuleme tegutsemas vaid leevikesi ja käbilinde ning talve tulekust sidistavaid tihaseid.

Igal aastal tuuakse linnajõulupuud platsile aina varem ja varem.

Aga küllap olekski praegu hea aeg otsida metsast üles need kuusekesed, kes jõuluks teie tuppa tulla tahavad. Ja nad ära märkida. Suure lumega on neid raske leida.

Praegu on ka hea aeg minna otsima oma kodukoha allikaid. Eriti hommikuse härma või vähese lumekirmega – allikapaik on soe, ka külmahommikul ei ole ta külmunud, selliste sulapaikade järgi leiate allika kergemini üles ja saate selle siis sügisesest leheprahist ja kukkunud okstest ära puhastada. Et puhast joogivett oleks ka siis, kui tormituul meid elektrita jätab.

We use cookies on our website to support technical features that enhance your user experience.

We also use analytics & advertising services. To opt-out click for more information.