Värbkakk        Glaucidium passerinum

Tuulevaiksete ilmade korral võime hommiku- või õhtuhämaras värbkaku „laulu“ kuulda napilt mõnesaja meetri kaugusele.

Pesitsusajaks on tagasi kolitud vanematesse metsadesse: kuusikutesse või kuuse enamusega segametsadesse, harva kui männikusse või mõnda vanasse kalmistuparki. Väikesed, umbes kuldnoka suurused linnud on suluspesitsejad, seega peavad pesitsejad leidma omale mõne eelmise aasta rähnipesa (suuremad rähnid rajavad endile igal aastal uue pesaõõnsuse).

Värbkakke kohtame pea kõikjal Eestis, ka suurematel saartel, kus leidub veel vanemat metsa ehk nn vääriselupaiku. Vahe – Eestis kohtame värbkakke harvemini, seal ka metsade raiumine olnud intensiivsem.

Värbkakk

Värbkakkude lend on lainjas ja kakulikult pehme, tiibade siruulatus vaid 35 sentimeetri ringis. Emaslinnud on suuremad, aga nendegi kaal ei küüni kaheksakümne grammini ja röövlindudele omaselt on isalinnud väiksemad ja nende kaalgi paarikümne grammi võrra väiksem.

Välimusest ka – linnu ülapool tumepruun, mis kirjatud väikeste valgete tähnidega, alapool hõredalt triibutatud. Kollaste silmade kohal heledad kulmutriibud, kollakad paistavad olema ka nokk ja jalad.

Värbkakkude vaatlused: LINK