Kajakate tume kapuuts on moest minemas

Submitted by Looduskalender on Tue, 12.01.2021 - 11:11
Autorid

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee

Fotod Arne Ader

Naerukajakas

Naerukajakas ( www.loodusemees.ee )

Body

Kui linnu sulestiku kirgaste ornamentide teket ja rolli on uuritud üsna palju, siis tumedaile ornamentidele on tähelepanu pööratud märksa vähem. Järjest koguneb üha rohkem tõendeid, et nii nagu kirgas sulestik, näitavad ka tumedad suled isendi kvaliteeti: tumedaid toone andva melaniini tootmine on samuti kulukas ning tumedamad või suured tumedad suled on just tervematel lindudel.

Naerukajakas

Naerukajakas

Kajakate sulestik on valdavalt valkjashallikas, kuid mitmetel liikidel on siiski ka silmatorkavalt tumedad suled. Näiteks saab tuua naerukajaka (Larus ridibundus) pesitsusaegse tumeda kapuutsi, mis talvitamisajaks taandub kuulmekäigu ümbruse tumedaks täpiks. Kapuutsi värvus varieerub kajakatel tumepruunist süsimustani, olles näiteks hallpea-kajakal (Larus cirrocephalus) hoopis hall. Kokku on kapuutsiga kajakaliike 18. Lisaks on paljudel kajakaliikidel ka kirkavärvilisi kehaosi (jalad ja nokk), mille erkkollasest erkpunaseni varieeruva värvuse tingivad toiduga saadavad karotenoidid.

52 kajakaliigi sulestiku andmeid koos liigi leviku, ökoloogia ja liikide põlvnemisega uurisid Lodzi ülikooli teadlased ning selgitasid nimetatute seost kajaka sulestiku tumedate ja kirkalt värvunud kehaosade esinemise vahel. Kapuutsi olemasolu seostus punaste jalgade ja tumedate jalgade esinemisega, kuid selgus ka, et evolutsioon ei ole soosinud ei kapuutsi ning kollaka noka ja jalgade ega ka kapuutsi ning tumeda seljasulestiku samaaegset esinemist.

Kapuutsi ja tumeda seljasulestiku seose puudumine viitab, et üks neist on liigne – isendi kvaliteedi signaliseerimiseks piisab ühest, teine on evolutsiooni käigus kadunud. Tumeda kapuutsiga liikide harvem esinemine klapib ka üldise teooriaga heledamate liikide esinemisest polaaralade lähistel (heledama sulestikuga/karvkattega liigid on seal parema kaitsevärvusega), samuti on valge sulestik parema soojapidavusega, sest valgetes sulgedes on rohkelt sooja hoidvaid õhumulle. Näiteks kõige kaugemal põhjas pesitsev vandelkajaks (Pagophila eburnea) on üleni valge sulestikuga.

Kõige täpsemini ennustab kapuutsi esinemist liigi levila ja elupaik: märksa sagedamini kohtab kapuutsi ekvaatorile lähemal elavatel liikidel ning sisemaal elavatel liikidel. Meres on sellist toitu, millest linnud saavad kollaseid toone põhjustavaid pigmente, rohkem kui magevees ning see võib olla põhjus, miks mererannikul on ka enam kollakate jalgade ja nokkadega kajakaliike.

Tulemustest nähtub, et melaniini- ja karotenoididepõhiste kehaosade evolutsioon on omavahel seotud, kuid kapuutsikandjatele ei ole sõnum rõõmustav: kuigi miljonite aastate eest oli tõenäoliselt kapuutsiga liike rohkem – jälgi võib veel märgata näiteks roosakajaka (Rhodostethia rosea) ja kaljukajakate (Rissa sp.) sulestikus –, on liikide põlvnemist arvestades kapuuts evolutsiooni areenilt kadumas. Pigem on soositud kapuutsita ning kollakate nokkade ja jalgadega kajakaliigid. Kas teooria paika peab, seda vaatame mõne miljoni aasta pärast.

Minias P, Janiszewski T (2020). Evolution of a conspicuous melanin‐based ornament in gulls Laridae. Journal of Evolutionary Biology 33: 682–693, https://doi.org/10.1111/jeb.13604

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee

We use cookies on our website to support technical features that enhance your user experience.

We also use analytics & advertising services. To opt-out click for more information.