Kuigi illegaalset loomakaubandust piiravad rahvusvahelised seadused, sealhulgas CITES-i konventsioon, on seda keeruline takistada. Näiteks on konfiskeeritud loomade või nende saaduste põhjal keeruline öelda, millise riigi millisest piirkonnast need pärinevad, kuid see teave oleks oluline illegaalse tegevuse peatamiseks.

Hallpapagoi on hinnatud lemmiklind. / foto: DaveFlker, Flickr.com

Põllupidamise algusaegadest oleme sunnitud jagama saaki sellest osa saada soovivate kahjuritega nii seente, limuste, putukate, imetajate kui ka lindude seast. Linnud on neist ühed silmatorkavamad, sest erinevalt teistest on nende põllule saabumine ja lahkumine (sageli suurte parvedena) kergesti jälgitav. Lindude tõrjumine põldudelt on kulukas ja aeganõudev.

Linnud võivad levitada taimi (ja ka seeni) eneseteadmata, kuid taimede ning lindude vahel on miljonite aastate jooksul kujunenud mõlemale osapoolele kasulikud suhted – lindudele on oluliseks toiduks taimede viljad, mille seemneid nad omakorda levitavad. Seega peaks taim lindude tähelepanu pälvimiseks kasvatama võimalikult palju suuri ja silmatorkavaid vilju – mida rohkem linde vilju sööb, seda rohkem taim seemneid levitab.

Linnuvaatleja 2019. aasta kümnevoorulise määramisvõistluse 6. voorus oli 147 osalejat, kellest algajaid 115 ja edasijõudnuid 32. Algajate raskusastmes vastas kõigile viiele küsimusele õigesti 39 ja edasijõudnutest 11 osalejat.

Kuuenda vooru vastuseid koos selgitustega saab vaadata küsimuste juurest: algajad ja edasijõudnud.

Kõikide osalejate vahel välja loositud Eesti Loodusmuuseumi perepääsme võitis Geteli Hanni, Tartu ülikooli loodusmuuseumiperepileti Saara Tagen ning Linnuvaatleja koti Helen Õunap.

Kliima soojenedes on mitmed liigid levinud põhjapoolsetele aladele. Mesilasenäpi (Merops apiaster) levimist põhjasuunas piiras seni juulikuine 21 °C samatemperatuurijoon (mis on mõjutanud nende põhiliste saakobjektide putukate rohkust), kuid kuna viimatinimetatu on samuti nihkunud, on viimastel kümnenditel liik Kesk-Euroopas levinud (või taaslevinud) aladele 47-st laiuskaraadist põhjas – seda tõenäoliselt just soojenenud kliima ja muutunud põllumajanduse tõttu. Kuigi Eesti Ornitoloogiaühingu linnuharulduste komisjoni andmetel on ka Eestis viimasel kümnel aastal mesilasenäppe varasemast sagedamini nähtud, ei ole seda liiki meil pesitsemas veel leitud. Lätis on mesilasenäpp haruldane, kuid siiski juba regulaarne pesitseja.

Tuletame meelde, et Linnuvaatleja määramisvõistluse 6. vooru küsimustele saab vastuseid saata kuni 31. juuli südaööni.
http://linnuvaatleja.ee/maaramisvoistlus-2019

Küsimused leiab siit:
algajad: LINK
edasijõudnud: LINK  

Linnuvaatleja
linnuvaatleja.ee

Vastassugupoole tähelepanu köitmiseks arenenud tunnused võivad esmapilgul kahjulikud näida. Näiteks isasel kuldfaasanil (Chrysolophus pictus) või sini-paabulinnul (Pavo cristatus) oleks tõenäoliselt kergem liikuda, kui neil uhket saba ei oleks. Sellised kohmakad, kuid silmatorkavad tunnused on aga emaslindudele atraktiivsed, sest kõige kirevamat ning suuremat saba saavad endale lubada vaid tugevad isased. Just seepärast on sellised paabulinnusabad soositud sugulise valiku poolt.

Paljude linnuliikide ja inimese sigimiskäitumine on sarnane: moodustuvad paarid, sageli ollakse partnerile truud aastaid ning kasvatakse koos üles mitmeid järglasi. Selliselt toimetavaid linnuliike nimetatakse sotsiaalselt monogaamseteks. Siiski on DNA-uuringutest selgunud, et ligi 90% näiliselt truudest linnuliikidest ei ole seda ning neil on ka paarivälised suhted (PVS). Isaslinnu kasu võõra emase mune viljastada on lihtne mõista – nii suurendab ta enda järglaste arvu, emaslinnu kasu peitub aga järglaste geneetilise mitmekesisuse suurenemises.

Valdav osa lindudest on aktiivsed päeval, mistõttu peavad nad suvisel ajal taluma tavatult kõrget temperatuuri. Eriti head füsioloogilised kohastumused on kuumaga toimetulekuks kõrbealade lindudel, kuid arvestades viimaste kümnendite kuumalaineid parasvöötmes peavad ka Eesti linnud kuumaga kohastuma.

Eelmisel nädalavahetusel toimunud Ornitoloogiaühingu suvepäevadel Palupõhjas kuulutati 2020. aasta linnuks tuttpütt.

Tuttpütt (Podiceps cristatus) on huvitava välimuse ja käitumisega veelind, kes on küll lihtsasti vaadeldav, kuid kelle kohta on teadmised tagasihoidlikud.

Lisaks tuttpütile tutvustavad ornitoloogid järgmisel aastal ka teisi Eestis elavaid pütiliike: hallpõsk-pütt, sarvikpütt, väikepütt ja mustkael-pütt.