Goughi saar Atlandi ookeani lõunaosas on üks tähtsamaid merelindude pesitsusalasid. Saar pakub kodu enam kui kümnele miljonile linnule 24 liigist, kellest mitmed on ohustatud.

Kuigi Goughi saar on raskesti ligipääsetav, jõudsid 19. sajandil sinna koos hülgeküttidega hiired. Looduslike vaenlasteta paljunesid nad jõudsalt ning õppisid toituma saarel pesitsevate lindude poegadest. Hiljutine uuring näitas, et igal aastal hukkub hiirte tõttu kaks miljonit muna ja tibu.

Atlandi rändalbatross (Diomedea dabbenena) / foto: Michael Clarke, Wikimedia Commons

Kiskjate eest hoidumiseks kasutavad loomad erinevaid mooduseid. Mõned tegutsevad ajal, mil kiskjaid on vähem liikvel, turvalisust suurendab ka liigikaaslastega kokku hoidmine. On liike, kes kasutavad n-ö vahimehi – need on kaaslased, kes ajal, mil teised toituvad või puhkavad, hoiavad ümbrusel silma peal ja annavad märku ohust või selle puudumisest.

Loomad kulutavad aktiivsest ajast 30–40% suuremal või vähemal määral ümbruse jälgimisele, kuna iial ei tea, millal ja kus rändab kiskja. Valvsus on käitumistunnus, mida loomade käitumise uurijad on kasutatud ka kartlikkuse mõõdupuuna – on teada, et valvsam/kartlikum isend pageb teistest varem. Liigsel valvsusel/kartlikkusel on aga hind, sest aeg, mis kulub ümbruse jälgimisele, tuleb toitumisele või puhkamisele kuluva aja arvelt. On ka teada, et grupis tegutsedes isendi valvsus väheneb (ümbrust jälgib rohkem silmapaare) ning kasvab kogu grupi valvsus; sellega peaks aga suurenema iga üksiku isendi põgenemistõenäosus. Ometi napib hoolimata paljudest lindude põgenemiskäitumise uuringutest selle kohta tõendeid.

Kuigi õige lennusuuna leidmine on osaliselt talletunud lindude geenidesse, on orienteerumiseks olulised hulk tegureid nagu maamärgid, öine tähistaevas, Maa magnetväli ja teatud puhkudel ka lõhn. Tugev vastutuul ja erakordsed sajud sunnivad rändavaid linde lendama kas maapinnale lähemal või jääma paigale.

14. septembril vaadeldi ja pildistati Läänemaal Põõsaspea neemel siberi tõmmuvaerast (Melanitta stejnegeri). Kuigi ühte siberi tõmmuvaerast vaadeldi Põõsaspea neemel juba ka 6. septembril, ei õnnestunud siis detailseid fotosid saada: siberi tõmmuvaerast eristab Eestis elavast tõmmuvaerast (Melanitta fusca) noka kuju ja värvus ning silmataguse laigu suurus. Täpsemalt on siberi tõmmuvaera leidmisest kirjutatud Eesti Ornitoloogiaühingu poolt läbiviidava Põõsaspea rändeloenduse projekti kodulehel.

Ilmselt on kõik aialinnuvaatlejad märganud, et käimas on vilgas lindude ränne. Sügisel on terve Eesti üks suur rändekoridor ja nii pole vahet, kas su aed asub linnas või maal. Peamine on hoopis õigel ajal õue minna – nii saab rändest kõige paremini osa. 

Päikesetõusujärgsetel tundidel lendavad praegu edela- ja lõunasuunas peamiselt metskiurud ja võsaraadid, sekka ka metsvinte ja mitmeid teisi värvulisi. Kui õhk natuke rohkem soojeneb, siis lööb oma silk-solgutava laulu lahti väike-lehelind. Tema öise rändehüppe lõpetas hommiku saabumine ja nüüd on vaja hakata kriitiliseks kulunud energiavarusid taastama. Veel satub aeda viimaseid väike-põõsalindusid, kes reedavad oma põõsastes tegutsemise kõlava täksimisega.

Loomade suhtlemine helide abil on selgroogsete seas laialt levinud. Selle parimaks näiteks on linnud, sest nende laulu või muid häälitsusi võib kuulda igal ajal. Kuna heli levib ka pimedas, kaugele ning läbi või ümber takistuste, on selle kasutamisel mitmeid eeliseid. Kägu (Cuculus canorus) ei ole lindude seas just kõige osavam laulja ning võrreldes laululindudega kõlab tema lihtne hüüd „kuku“ inimkõrvale monotoonselt. Siiski eristab selle lihtsa häälitsuse järgi isane kägu naabrit võhivõõrast, kelle suhtes olla agressiivsem.