Viimaste kümnendite kiirete kliimamuutuste tulemusena on oluliselt muutunud mitmete arktilistel aladel pesitsevate lindude elu, eelkõige nende pesitsusedukus. Kliimamuutuste suurimaid mõjusid näeme arktilistel aladel – aga ka Eestis –, kus lume ja jää sulades on kevad üha varasem. Kuna Arktikas on pesitsemiseks sobilik aeg lühike, sealsetel lindudel suure ajalise surve tõttu vigade parandamiseks aega ei ole – pesitsust tuleb alustada hetkel, mis tagab parimad tingimused järglaste kasvuks ehk suurima toidukülluse perioodil.

Tuttpütt pesitseb nii rannikul kui ka järvedel, kus leidub poegadele söögiks sobilikke väikesi kalu. Oluline on ka piisav ruum vanalindudele lendutõusuks – kuna nad vajavad pikka hoovõturada, ei pesitse nad väga väikesetel veekogudel. Kuigi kalu püüdma võivad nad sukelduda kuni 20 meetri sügavusele, eelistavad nad pesitseda siiski madalamatel veekogudel.

Mitmed loomad kaitsevad end ründajate suunas ärritavaid aineid paisates või ogade ja okastega. See sunnib kiskjat kergemat saaki otsima, kuid lubab ka end kaitsjal põgeneda ohu eest. Põgenemine on levinuim viis kiskja ohvriks pääsemisest, kuid oluline on hinnata riski ning kohandada põgenemist vastavalt oludele – liiga vara pagedes läheb kaotsi aeg, mida saaks kasutada toitumiseks, kaaslase võrgutamiseks, puhkamiseks või territooriumi kaitsmiseks; asjatult pagedes on oht end paljastada kiskjale, kel eelnevalt ründeplaani ei olnud, kuid kes võib soodsat hetke ära kasutada.

Rändel ületavad linnud nii suuri vetevälju kui ka kõrbeid. Kuna nendes piirkondades on peatumine keeruline, võimatu (veekogudes ei pruugi sobilikke saari olla) või ebaratsionaalne (jõuvarude taastamiseks ei pruugi toitu leiduda), olid ornitoloogid arvamusel, et näiteks kõrbeid ületades linnud peatusi ei tee.

Hulgakesi on turvalisem – ümbrust jälgivad mitmed silmapaarid ja kiskjal on keerulisem märkamatuks jääda. Parves olles väheneb ka iga üksiku linnu tõenäosus rünnaku ohvriks langeda. Kuid suured linnuparved, näiteks sügisrändel tuhandete kaupa parvedesse koonduvad kuldnokad (Sturnus vulgaris), on ahvatlev sihtmärk röövlindudele.

Kuldnokkade õhtune parvlemine. / Foto: Kip Loades, Flickr.com

Üks tihaseliikidest, kes talilinnukaamera ette satub, on ka salutihane, endise nimetusega sootihane. Talvel tegutsevad salutihased segasalkades koos teiste tihastega ning külastavad siis ka lindude toidumaju. Lisaks peamiselt putukatele ja teistele väikestele selgrootutele on salutihase toiduks talvepoolaastal ka seemned.

Kui kahtlustate, et mõni salutihane käib toidumaja juures sagedamini kui ta seemneid süüa jaksaks, siis teadke, et salutihasel on kombeks mustadeks päevadeks soetada talvevarusid. Varude asukohta suudavad nad meeles pidada tänu hästiarenenud hipokampusele ehk ajukoore osale, mis aitabki asju meelde jätta. Näiteks võrreldes rasvatihasega on salutihase hipokampus kolmandiku võrra suurem.

Sarnaselt teiste elusolenditega, sõltub ka lindude asurkonna suurus kisklusest, parasiitide ja haiguste levikust. Siiski on kõige olulisem toidu kättesaadavus, mistõttu on just talvel, mil olud karmimad ja toitu vähe, oluline roll ellujäämusele.

Talvel on lindude toidus olulisel kohal erinevate taimede seemned – kehval aastal, mil seemneid on vähe, langeb mitmete talvitajate, sealhulgas ka tihaste, arvukus; heal seemneaastal on aga lindude ellujäämus suurem. Kuid lisaks seemnetele söövad paljud talvitajad puudele ja põõsastele jäänud marju ning võib arvata, et marjarohkes piirkonnas on talvitava linnu elu kergem.

Lindude toidumajal on sage külaline ka puukoristaja. Kuigi peamiseks toiduks on puukoristajal putukad ja ämblikud, keda ta aastaringselt puukoorepragudest otsib, sööb puukoristaja talvel hea meelega ka seemneid. Inimese pakutavast on puukoristaja lemmikuks just päevalilleseemned. Kuna puukoristajal on kombeks toidutagavarasid koguda, võib sageli näha teda toidumajalt seemneid eemale tassimas ja koorepragudesse peitmas.

5. osa

Saatjatega varustatud metskurvitsate (sügis)ränne näib olevat lõppenud. Saatjad on töötanud sellel aastal väga hästi ning kui nad peavad vastu veel nädal-kaks, saab selgeks, kuidas käituvad talve saabudes meie seni veel Skandinaavias olevad metskurvitsad. Näiteks Taanis, piirkonnas, kus hetkel veedab aega Tääksi (TAA), ei ole temperatuur veel alla 0-kraadi langenudki. Kuid mis juhtub aga siis, kui talv näitab enda ka Taanis ning maapind külmub?

Rändekaarti lugudesarja selle osa juurde ei lisa – oleme otsustanud, et hoiame meie ainukesele nn ajaloolisele talvitusalale lennanud metskurvitsa Brouzili (BRO) asukoha linnu enda huvides konfidentsiaalsena.

Turvalise pesakoha valikust sõltub linnu pesitsusedukus. Eelistatult tuleks pesitseda piirkonnas, kus on vähem nii konkurente kui ka kiskjaid, sest pesarüüste on üks peamistest pesitsemise nurjumise põhjustest. Samuti on oluline pesa asukoht, mis peab asuma kas näiteks puul või varjatud kohas maapinnal. Paraku on paljude metsalindude elupaigad viimastel kümnenditel oluliselt muutunud ning koos sellega on tõenäoliselt teisenenud ka metsades elavate pesarüüstajate arvukus või levik.