Metstuhkur ehk tuhkur Mustela putorius
Ei ole meie tänase loo kirju näoga väikekiskjast kärplasele antud talvist varjekasukat. Seljal koheva, mustjas või tumepruuni pealiskarvaga, mille alt paistab heledam kollakas aluskarv, aga kõhupool on isegi seljast tumedam.
Nägu valge karvkattega ninamikul ja silmadest kõrgemal ning valkjad on ka kõrvade otsad. Saba üleni mustjas ja kuni viieteist sentimeetrine.
Isasloomad emastest kuni kümme sentimeetrit pikema kehatüvega ehk umbes nelikümmend sentimeetrit, aga seejuures kuni poole raskemad, kaaludes isegi üle kilo. Möödunud kevadised noorloomad on juba vanaloomade mõõtu, tegutsemist alustatakse hämaruse saabudes ja öösiti kuni jooksuajani märtsikuul. Päeval puhatakse mõnes lihtsas urus, mis võis kuuluda varem mõnele teisele imetajale, lihtsalt puujuurte vahele peitunult või mõne kõrvalhoone põranda all.
Tegutsetakse üksikeluviisiliselt omal elualal, meelsasti veekogude kaldaaladel ja ujutakse hästi sest pooles pikkuses on varvaste vahel ujulestad. Elutsetakse kultuurmaastikel, metsatukkades ja vahel suisa inimasustuse äärealadel ning põhjusega sest tuhkru põhitoiduks on väikenärilised, aga muidu kõik, kellest jõud üle käib: hiired, rotid, jänesed, lumes ööbivad kanalised… Toidutarve on umbes selline, et ööga peab püüdma kümmekond hiirt ja nn hiireaastal kogutakse omale isegi varusid.
Rahvakeeli tõhul paiknevad saba juures haisunäärmed, mille nõret pritsitakse mõne vaenlase tõrjumiseks, kui see peaks vajalikuks osutuma. Tuhkruid jahivad väiksematest kiskjatest rebased ja suuremad kakud.
Tuhkru jäljed
Lumes paistab jälg umbes viie sentimeetrine ja tagajala jälg on veidi pisem, mis Arne pildil hästi näha. Liigutakse hüpetega mille pikkus lumes on umbes nelikümmend sentimeetrit, aga lisaks paarisjälgedele võime kohata ka nelik- või kolmikjälgi.
Jäljerida
