Arne Ader
Tänavune sügis pole olnud kuldsete ja leekpunaste toonide loomisel kuigi helde. Nädalavahetusel Alam-Pedja Kirna matkarajal rännates jäi silma, et alles kolletama hakanud lammihaavikud (vt ka juures olevat fotot) olid juba poolenisti raagus ja täpselt sama oli juhtunud Pedja jõekalda künnapuudega! Mitmel pool Eestimaal on olnud siiski võimalusi kirkaid sügisvärve nautida: minu enda selle sügise kõige värvilisemad elamused on näiteks Haanjast ja Järvamaalt.
Mis peitub sügisese värvimängu taga ja miks iga puu ning iga sügis on veidi erinev? Teeme alljärgnevalt lühikokkuvõtte sellest, mis puulehtede värve kujundab.
Roheline
Suvine leheroheline tuleb klorofüllist – imelisest pigmendist, mis püüab päikesekiiri ja toidab kogu puud. Kui sügisene jahedus saabub ja klorofüll laguneb, avaneb võimalus lehe kollaste värvipigmentide esiletoomiseks.
Kollane ja oranž
Lehtede kollased ja oranžid toonid tulenevad karotinoididest. Need püsivad lehes ka siis, kui roheline taandub. Nii sünnivad kaskede kuld ja vahtrate soe oranž – värvid, mis on suves olnud olemas kogu aeg, ent ilmuvad nähtavale alles sügisel.
Punane
Leekivpunane tekib antotsüaanidest – pigmendist, mis sünnib sügisel suhkrute ja valguse koosmõjul. Päikesepaistelised päevad ja jahedad ööd toovad punase eriti eredalt esile, olgu see siis vahtralehes või õuna päikesepoolses põses.
Pruun
Kui teised pigmendid taanduvad, jäävad järele tanniinid – parkained, mis annavad lehtedele pruuni lõppvärvi. Need kaitsevad puud ja aeglustavad lehtede lagunemist, hoides sügise toonid kaua maas püsimas.
Põhjalikumalt saad sügisvärvide tagamaadest lugeda Loodusemehe ajaveebis: LINK
