Kuhu kaob mets?

Enviado por Looduskalender el Sáb, 22/04/2017 - 10:10
Autorid

Kirjutas Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

 

MetsATEE PÄRAST RAIET

Metsatee pärast raiet

Cuerpo

Igal kevadel tekib mul vastupandamatu tahe kusagile uusi puid istutada. Nii nagu labidas mulda läheb, hakkan käima puukoolides puuistikuid vaatamas, ikka leian vaba nurgakese, kuhu veel mõni uus puu istutada.

Kõige vahvam on tuua pisikesi puulapsi mõne vana põlispuu alt, kus mutimullahunnikul on seemnest või tõrust puulaps sirgunud ja mida ei ole veel hooldustööliste trimmer suutnud maha niita.

Mu aiavärava taga on Tamme-Lauri tamme laps sirgunud juba minupikkuseks, eelmisel aastal Oandu metskonna maja juurest kaevatud lehiselapsed naeratavad oma kodus Tartus ja Ilmamäel. Ilmamäele eelmisel aastal istutatud poolestsajast hobukastani lapsest on vaatamata jäneste talvisele trallimisele enamus alles. Ja kui nädala alguses talu piirisihti käisin vabaks raiumas, siis jätsin alles noored tammed, lähen kaevan need üles ja toon meie talu maadel asuva hiiepaiga - Tammetsõõri taha mäeküljele tekkinud Tõivapera tammikusse üksikute kitsede poolt söödud tammede asemele.

Imelik on küll mõelda, mis on see asi, mis inimesi puid istutama ajab, kas on see vajadus oma puusõpru enda lähedusse tuua, et neilt siis kaitset ja tuge saada? Või on minusugustel metsaarmastus-aegade lastel kevadine metsaistutus lapsepõlves sisse koolitatud?

Tõesti, minu lapsepõlves käidi maikuus aina ja aina metsa istutamas. Pääsesime õpikute ja vihikute tagant umbsetest klassiruumidest välja. Istutasime kuusekesi ülastest valendavatele karjamaadele, sinililledest sinetavate kuusekännustikele. Mäletan veel, kuidas lõunaooteks ahmisime suud täis esimesi jänesekapsaõisi.

Mäletan ka, et puudeistutamine oli nii lausaline, et lapsi viidi metsa suurte busside viisi. Koolimetskondi oli üle Eesti sadakond, neil oli oma istutusalasid hektarite viisi.

Olen käinud metsa istutamas nii Kilingi-Nõmme lähedal Sinilillemäel, kui ka Häädemeeste lähedal Rannametsa luidetel. Need kuusikud-männikud on nüüd juba ligi poolesaja aasta vanused. Varsti raieküpsed nagu tänapäevases kiirelt-elatavas elus tavatsetakse öelda.

Kilingi-Nõmme koolis tuli meil teha metsas kõike, mäletan Marana taimlas puutaimede rohimist, mäletan taimede ülesvõtmist ja kümnekaupa puntisidumist. Mäletan nende mahaistutamist – labidas oli enamasti nüri ja töö tüdrukutele raskegi – üks paariline tõi ämbritäie taimi, teine oli labidaoperaator. Ikka labidas maasse, hüpates paar korda selle otsas, maha astudes tuli kallutada labidat enda poole. Paariline pistis tekkinud maalõhesse taime, jälgides, et juurekael ei satuks allapoole mullapinda. Siis labidas välja, nii et vajuv pind vajutas ise juured kinni. Seejärel astus labidamees õrnalt kummaltki poolt puud prao kinni ja läks paar sammu mööda metsaistutusvagu edasi. Seejärel uus labidalöök ja taim. Nii suutsid paarilised lapsed istutada 4-tunnise päevaga umbes 300 taime, see oli norm. Olen kuulnud, et täiskasvanu istutas üksi kiilu kasutades täistööpäevaga üle tuhande puu ja metsatöölisi oli nõukogude ajal tõesti palju.

Seepärast tundub praegune hõiskamine, et RMK istutab sel aastal 18 miljonit puud kuidagi propagandistlik ja kummaline. Kahjuks pole varasemate aegade istutusalade ja istutatud metsataimede statistikat võimalik internetist kusagilt leida. See oleks nagu suur saladus. Metsasaladus. Ilmutatakse ainult seda, mis näib kaasa kõlavat vajaliku poliitikaga. Nagu nõukogude ajalgi. Kes võiks siis teada tegelikku ajalugu ja statistikat? Küllap mets ise.

Võtangi seepärast nädala keskel ette metsamajanduslike uurimisinstituutide, arhiivide ja statistikaameti külastuse asemel ette tee metsa. Kõige vanema ja suurema kuuse juurde, sellise, kelle raieküpsus on kaugelt üle praeguste metsamajandustöötajate taluvusläve. Korp sellel kuusel on krobeline ja igihall, siit-sealt ripub alumiste okste küljest pikki halle habemetorte, oksaharus on mullune musträsta pesa. Musträstas siit kuuse all tärganud sinilillede vahelt pahaselt minema pahistabki.

Küsin võimsalt Metsavanalt, mis tema meie praegusest metsasõjast arvab?

Metsavana pole vastusega kitsi, köhatab tuulekohinal oma hääle puhtaks ja mühiseb:

Tule, aga tule mu juurekäärule istuma. Hea, et keegi lõpuks ka meie käest küsib, mida vanade kuuskede ellujätmisest arvame. Arvame seda, et praegune keskkonnaministeerium ja metsameeste põlvkond on lasknud võsana kasvama sedavõrd palju kasevõsa, et võimalik oleks neil kõigil kasevitsaga korralikult tagumik tuliseks kütta rumalate ja ahnete mõtete teostamise pärast.

Ära lase end eksitada sõnadest, kui kuuled, et metsa istutatakse nüüd palju ja aina enam. Kuhu oleks neil seda metsa istutada, kui üha enam ei raiutaks? Viimase viie aastaga on lageraiete osakaal metsades läinud nii suureks, kui ei kunagi varem, vähemalt minu silmad pole sellist lagastamist varem näinud.

Jah, ka inimesed on hakanud seda lagastamisraiet märkama, sest kaugematest kohtadest on mets otsas nii riigimetsades kui ka eramaadel. Täiesti jultunult on raiujad läinud kallale teie linnade kopsudele, nendele metsadele, mida varem nimetati rohelise vööndi metsadeks. Need on metsad, mis asuvad asulate ümbruses, kus käiakse jalutamas, seenel ja mis hoiab linnaõhu puhta. Sellistes metsades raiudes teete kurja enestele. Aga eks kaugemalt pole enam midagi võtta. Kui ehk kaitsealadelt ja eks sinnagi ole juba kallid liisitud metsamasinad saadetud. Lihtne on ju kaitseala piire siia-sinna nihutada.

Aga küsisid ka istutamise kohta. Muidugi. Nõukogudeaegne metsaistutus oli kummaline, praegust ja tollast metsaistutust ei saagi võrrelda. Tollal istutati hoogtöökorras ja vahel protsentide näitamiseks. Mõned metsad said istutatud nii tihedatena, et metsameeski pidi neis külg ees liikuma, põdergi ei pääsenud sealt enam läbi minema. Aga see ehk minu suguseltsi suureks sirguda lasigi?

Suurim vahe ongi praegusel ja endisel metsahooldusel. Tollal hoiti majandusmetsadel pidevalt silm peal. Istutatud kultuure käidi hooldamas, kuusetaimede ümbert tallati suvel heina, raiuti võsakiinidega võsa. Praegu on paljud istutatud alad kasvanud nii võssa, et sealt kuuselapsi on pea võimatu üles leida.

Neis sajandivahetusel istutatud eurometsades, mida koorilauljad istutama toodi, pole paljudes peale istutamist keegi käinud, seal laiutab kõrge lehtpuuvõsa. Aga mu pojad ju kasevõsa all kasvada ei suuda. Lehtpuu on palju kiirema kasvuga ja võimsam. Ometi ihkate te ju oma ehituseks ja puidutööstuseks just okaspuupuitu.

Ja räägite, et nüüd tuleb hakata raiuma 60-aastaseid kuuski. Et vanemad puud lähevad kännupessu täis ja ei kõlba enam kuhugi. Saatke need rumalad mehed ometi kord minu juurde metsa ja ma näitan, miks juurepess meie ihusse poeb. Süüdi pole mitte viljakad mullad, vaid valed majandamisvõtted. Kui varem jäid haigeks mu perekonna need liikmed, kes kasvasid karjamaadel, sest loomad lõhkusid nende juured ja seen sai kasvama hakata, siis nüüd teevad sedasama loomastunud inimesed, kes oma metallmasinatega kuusekultuure pidi hooldusraieid teevad. Lööge omale kirvega jalga ja vaadake kui raske on sellisest asjast paraneda, aga kui seda teha ikka ja jälle, siis vannub alla ka kõige tugevam.

Kui te ei usu, siis proovige korraks mõelda. Kui vanasti oli raievanuseks kuusikute puhul 80 aastat, siis tohtis raiuma hakata alles puid vanuses 80 ja pluss üks aasta. Lisaks arvestati ka kümneaastast istutusviga. Seega ei läinud lageraiele ükski kuusik, millel vanust alla 90 aasta. Ometi jätkus palki ja lauda. Ärge laske end eksitada metsaärikate mesikeeltest!

Aga tead, mida ma siit kõrgelt veel märganud olen? Kuni sajandivahetuseni Eesti metsapind suurenes, sest põllumaad kasvasid võssa. Aga siis hakkas nende arv vähenema, sest eurotoetuste tõttu võeti võsa maha. Liigraiumine meie metsades tuli nüüd selgelt avalikuks.

Väljaraiumine on praegu kaks korda kõrgem kui kunagi varem. Ka sõja ajal ja järel ei raiutud nii palju. Suurte tormide ajal, 1967. aasta tormi järel, jäeti kompensatsiooniks teised paigad raiumata. Aga eelmisel aastal Lõuna-Eestit laastanud trombi järel ei halastatud põhjapoolsetele metsadele.

Aga see metsastatistika? Ära vaeva end nendes paberites tuhnimisega. Kas oled märganud, et kuigi siin Maarjamaal räägite kõlavalt e-riigist, siis metsastatistika, nagu paljud muudki aruanded, saabuvad aastase viivisega, kui paljud vead on juba tehtud ja süvenemas.

Inimesed, usaldage oma silmi ja ärge laske metsasid maha raiuda! See on teie rahva rikkus.”

We use cookies on our website to support technical features that enhance your user experience.

We also use analytics & advertising services. To opt-out click for more information.