Video salvestas Ahto Täpsi
Foto Arne Ader
Meie kandis on värbkakud õhtuti aktiivsemaks läinud. Täna oli neid vähemasti kolm tükki küla vahel häält tegemas
Värbkakk Glaucidium passerinum
Värbkakud on meil üldlevinud, kuid vähearvukad, võiks isegi öelda vääriselupaikadest lugu pidavad linnud, kelle arvukust hinnatakse tuhatkonna haudepaari ringis.
Välja näevad värbkakud nagu „kakupojad“, suuruselt kuldnoka mõõtmetes, aga sulestik ning keha- ja peakuju muudavad nad kopsakamateks. Oma väiksusest hoolimata kujutavad nad röövlinnuna vähematele värvulistele tõsist ohtu. Isegi suuremate isendite kehapikkus kahekümne sentimeeteini ei küüni, tiibade siruulatus on kehaga võrreldes pea kahekordne, kaaludes vaid 50 ja 70 grammi vahel. Talvisel ajal püütakse pisinärilisi või „kolitakse“ lindude söötmiskohtade lähedusse, kus kütitakse värvulisi isegi lennult.
Pulmade pidamisega tegi paar algust juba talvisel ajal, aga alles aprillikuus munetakse esimene muna kas vanasse rähnipesasse või mõnda looduslikku puuõõnsusesse. Noortes metsades me värbkakke pesitsemas peaaegu ei kohta: eelistatakse kuuse – segametsi või ka männikuid - ikka vanemat metsa, aga selliseid jääb kahjuks aasta-aastalt meil aina vähemaks. Kui mõni meie lugeja peaks pildistama värbkaku poegi või pesa ning need materjalid meile saadab, saaksime värbkakkude lugu edasi jutustada.
Värbkakk
Värbkakkude vaatlused: LINK
