Fotod Arne Ader
Arujumikas
Arujumikas Centaurea jacea
Põldjumikas Centaurea scabiosa
Narmasjumikas Centaurea phrygia
Arujumikad on mitmeaastased taimed, aga neile väga sarnased rukkililled üheaastased ja madalama kasvu ning õrnema kujuga. Mõlemal liigil esineb vahel nii roosasid, kui valgeid õisi.
Rukkililledest rääkis ja kirjutas Kristel Vikerraadio „Looduskalendris“: LINK
Põldjumikas
Arujumika võib vahel segi ajada tugevamakasvulise põldjumikaga, viimase õied on suuremad, lillakama värvusega, lehed sügavalt ja sulgjalt lõhestunud.
Arujumika lehed on enamalt jaolt terveservalised, vahel tillukese hammastusega.
Jumikate korvõisiku äärtel on lehtrikujulised õied, nemad peavad tolmeldajaid kohale meelitama. kuid neil pole emakat ega tolmukaid ning õied on steriilsed. Putukad kannavad õietolmu ühtedelt õitelt teistele ja korvõisikute keskel asetsevad putkõied, millel on nii emakas, kui tolmukad – ehk siis putkõied hoolitsevad jumikate järelkasvu eest.
Narmasjumikas, Loode-Eesti. Foto: Vikipeedia
Praegu õitsevaid, mitmeaastaseid taimi kohtame hajusalt nii teeveertes, niitudel, kui hõredamates lehtmetsades, kuid hajusalt, sirgudes kolmekümnest sentimeetrist vahel ka kolm korda kõrgemaks.
Narmasjumikate lehed on terved, laiapoolsed ning kogu taime katab selline pehme karvasus. Punakaslillad õied on nime kohaselt tugevalt narmastunud.
Nii jumikate, kui rukkilille puhul on tegu umbrohuga, aga imetlusväärselt kaunite umbrohtudega.
Korvõieliste sugulaskond on uskumatult suur, sinna kuuluvad nii härjasilm, kui päevalill, võilill, takjas....
