Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios
Foto Arne Ader
Humal. Emastaim käbidega
Sel aastal on eestimaisetel liaanidel raske – nii tara-seatapp, kui ka kassitapp püüavad võimalikult maad mööda väänelda.
Ainsad, kes kuuma õhku end rippuma seadsid olid humalad.
Ja mu sanglepa segadikus on väänduvatel humalatel nüüd juba ilusad rohelised käbid otsas.
Muidugi tuntakse humalat eelkõige õlleviha tekitajana, aga ta on väärt ravimtaim ja teda tasub praegu lepikutesse jõgede kallastele korjama minna.
Põnev on see, et humala varred väänduvad suvalise toe ümber ja seda teeb ta enamasti kellaosutiga samas suunas. Selle tegutsemise jälgimiseks tasub endale kodu juurde humalaväätidest tapuaed rajada.
Humala verinoori võrseid saab toiduks tarvitada, nagu sparglit. Kuid suurim väärtus on siiski humalakäbidel endil.
Humal kuulub kurikuulsasse kanepiliste sugukonda, millel on põhjapoolkeral kaks olulist perekonda – kanep, mis on hašiši tooraine ja humal, õllele õige meki andja.
Humal õllelisandina alandab tõenäoliselt meeste sugutungi, kuid võib naistele mõjuda armurohuna ning on tõenäoliselt ka östrogeenselt aktiivne.
Aastaid tagasi leidisin aga vanaema ülestähendustest huvitavad read: „Humalalehtedega hõõruti vanal ajal kaega kaetud silmi, hõõruda tuli seni kuni silm läks verele.“ Humalal on kolme- kuni seitsmehõlmised lehed, mis katsudes tunduvad karedad kui lehmakeel. Alati, kui koolitustel selle näite toon, hakkab rahvas naerma. Et on see maarahvas ikka hull rahvas – ühes kaega kaob nii ju ka silmnägemine.
