Loo lõpust leiate selle oktoobriõhtu pildid, mida lugeja saab tekstis kirjeldatuga seostada

 

Händkakk             Strix uralensis

 

Ilves ehk harilik ilves       Lynx lynx

​Kell hakkas õhtul viis saama, kui läksin välja mõttega puukojas veidi tööd teha. Kuuri ees tundus, et  vaikse õhtuga peaks ikka metsa vaatama minema. Kuuris saab ka pimedas toimetada. 
   

Üks kakk tahtis ülevaatamist. Kakust oli juba häid kaadreid, aga mõni pilt ootab alati pildistamist.

Auto sai metsa äärde pargitud ja liigun vaikselt kaku asupaiga poole, aga ootamatult lind metsa kadus. Tundus isegi hea, et saab teda teises keskkonnas näha.

Hiilin võsast läbi, üle kraavist - ma ju nägin kuhu ta maandus ! Aga no ei leia, seisan, kükitan, kuulan… Ei midagi. Veel sammuke edasi ja umbes paari meetri kauguselt, vaata, et suisa nina eest, kaseoksalt läheb sabakas lendu. Vuhhh ja kadunud.

Ok, korra proovin veel. Kuid nüüd juba ettevaatlikuks muutunud kakk laseb juba varakult jalga, tagasi põllule põhupalli otsa. Olgu siis jälle tagasi ja kraavist läbi. Kui kakk kuulab põldu ja on minu poole seljaga, saan mõne sammukese haaval põhupallide varjus lähemale hiilida.

Ümbrust tundes jõuan vaadeldavale umbes kaheteist meetri peale. Sean ennast palli taha õhtust jahti silmitsema. Viis minutit ei toimu midagi – kakk vaid kuulab ja uurib ümbrust.

Silmanurgast märkan, et keegi hüppas metsa veeres olevale põhupallile.... ja kohe maha tagasi. Minu pulss tõusis hetkega selliseks nagu 3000m jooksul on viimasel sajal meetril. ILVES!

Juba märkasin ilusat looma  järgmise palli otsa hüppavat - paar kiiret jäädvustust. Ilves sätib ennast istuma, lamama…

Mul on kombeks pildistada avatud silmadega, mis ka seekord kasuks tuli, sest näen, et kakk toimetab, aga noh, keda kakk enam huvitab? Aga ilvesele pakkus kakk küll huvi.

Teen paar pilti, aga siis lendab kakk täpselt minu ette ehk istume kolmekesi ühel joonel: ilves, kakk ja mina.

Mõne aja möödudes vahetab kakk asukohta, siirdudes metsaäärsele põhupallile. Ilves tuleb oma pallilt maha ja liigub kakule lähemale.

Mina pean nüüd otsustama, kas ennast paigast liigutada või mitte. Ah krt, jään parem paigale.

Ilves hoiab ennast kaku eest varju, kuid on mille ilusti nähtav.

Ja kuidas edasi? Kakk teeb hüppe, et hiirt tabada, aga „tühjad pihud“. Tõuseb koheselt lendu -  tiirutab veidi saagi luurel ja lendab sellele pallile, mille taha ilves on peitunud. Miks ja kuidas see võimalik on?

Ilves ajab kaela pikaks ja vaatab palli serva tagant üles. Kakk seirab hoopis põldu. Hetkega on üks tegelastest õhus ja teine kaob madalamaks kui rohi, et siis sealt vedruna üles karata - aga küüned jäid lühikeseks. Pole midagi teha.

Kakk lendas ehmunult metsa, ilves sörkis järgi. Kas koos tegelastega metsa minna ? Olin vahepeal ennast tublisti kirunud, et mul ainult 4gb mälukaart oli kaasas. Kustutasin mõttes juba õhtu hakul salvestatud "mõtetuid" kakupilte. 

Kihulased olid mul „pooled kõrvad“ juba peast ära söönud, kuid otsustasin siiski paigal püsida.

Ja õieti tegin, sest kakk ilmus peatselt metsast uuesti lagedale ja maandus jälle põhupallile. Mõni hetk hiljem tuli metsast välja ka „põskhabemega poiss“. Märgistas rulli siin ja palli seal, kraapis, sügas, nuusutas ja hüppas pallile, kus võttis sisse kasside lemmikasendi. Hämardus. Nüüd oli ühel liinil olemisest saanud mõnus kolmnurk.

Kuna mälukaart oli täis, siis polnud nagu enam midagi teha. Kustutasin veel paar kaadrit ära ja hiilisin lähemale, aga ilves pole kakk - loom tõusis ning jalutas sirge seljaga metsa. 

Nägu laia naeru täis jalutasin auto poole: ei tea kas mõne kaadri pealt ikka aru saab, et ilvesega kohtusin? Sõidan vaikselt kodu poole, kuid otsustan lähedase peedipõllu üle vaadata, aga seal on vaikus.

Kas nüüd koju? Aga uudishimu ei anna rahu ja sõidan veel korra tagasi „kakujahi“ põllule. Ja mida ma näen? Kakk istub põhupallil ja ilves istub metsa serval rohus… Väljas on hämar ja juba nähtud ka, sõidan koju. 

Kodus ei andnud „süda rahu“, võtsin uue suure mälukaardi ja sõitsin põllu veerde uuesti tagasi. Ilves istus põllunurgas, aga kadus minu saabudes. Metsast ilmus välja kits oma suvise tallega, et jalutada risti üle põllu teisele poole metsa.

Järgmise poole tunni jooksul ei toimu enam midagi, maad võtab pimedus, minu süda enam ei puperda erutusest. Nüüd saan rahus koju sõita.