Lgp Rene Kokk Keskkonnaminister                                       26. juuni 2019

 

Loodusfotograafide pöördumine seoses Eesti looduses toimuvaga

Eesti loodusfotograafid, kes aastate jooksul igapäevaselt ja regulaarselt looduses käivad, on mures Eesti looduses toimuva pärast. Valusalt torkab silma vana metsa vähenemine ja asendumine noorendikega või segipööratud pinnasega metsamaaga, kus kasvava hakkav või kuhu istutatav uus mets ei ole enam endisega võrreldava kvaliteediga ökoloogilises ega isegi metsanduslikus mõttes; veel enam – raske on ette kujutada, et tulevased sugupõlved sellises metsas isegi jalutada saaksid. Väga paljud linnuliigid ja ka imetajad vajavad elupaigaks aga just vana loodusmetsa, kus on mitme puuliigi vanem põlvkond koos noorema järelkasvuga, kus on rohkem välja kujunenud alarinded ja nende liigiline mitmekesisus suurem, ning kus on enam välja kujunenud ühetaolist keskkonda rikastavaid nišše (häilusid, seisvaid ja lamavaid kõdupuid jne), mis on paljudele metsaliikidele olulised. Kõrgema loodusväärtusega vanemates metsades tuleks rakendada püsimetsandust, mis lubab metsal pikema aja vältel kujuneda ja mille looduslik mitmekesisus on oluliselt suurem, kui 60 aastaga moodustuda jõuab.

 

Lisaks lindude pesitsusrahule vajavad rahu ka imetajad, kelle pojad on haavatavamas eas just kevadsuvisel perioodil. Paljud raielangid on liiga suured ja metsi ühendavad koridorid puuduvad, mis raskendab lindude-loomade liikumist ja levikut. Keset lindude pesitsusaega raiutakse ja eriti kurvaks teeb suures koguses võsa kogumine ning hakkepuiduks tegemine ajal kui linnupojad pesitsevad nendes samades võsa-hunnikutes. Looduskaitseseaduse § 55 lõige 61 punkt 1 ja 2 ütlevad, et looduslikult esinevate lindude tahtlik häirimine, eriti pesitsemise ja poegade üleskasvatamise ajal ning pesade ja munade tahtlik hävitamine ja kahjustamine on keelatud. Pesitsusrahu peab olema nii riigi- kui ka erametsas. Lisaks tuleb otsida võimalusi asulalähedaste miljööväärtuslike ja puhkemetsade erimajandamiseks ja raiete projekteerimisel arendada tihedamat koostööd ja infovahetust kohaliku omavalitsusega.

 

Metsaseadus määratleb metsa küll ökosüsteemina, mis koosneb metsamaast, sellel kasvavast taimestikust ja loomastikust, kuid metsamaana käsitletakse alasid, mis on maakatastrisse kantud metsamaa kõlvikuna - metsa oluline osa on riigi arvutivõrgus asub andmekogu! Statistikul on seetõttu lihtne määratleda 51% Eesti pinnast metsana - andmebaas nii ju ütleb. Leiame, et mets on palju rohkemat ning lisaks metsa ainelistele väärtustele tuleks rohkem väärtustada ja esile tuua ka metsa hingelisi ja vaimseid väärtuseid (sh neid kaitsta), mis olid väga olulisel kohal meie esivanemate puhul hiiepaikades, kuid mille väärtust enamik ettevõtjatest (ja välisomanikega metsafirmadest) lihtsalt ei mõista. Metsal on ökoloogiline roll aine- ja energiaringete hoidjana ja elukeskkonna püsivuse säilitajana.

 

Lähtuvalt eeltoodust on sõnastame viis ettepanekut ning lahendust:

 

1) Miljööväärtuslike metsade ( eestlaste mõttemaailmas metsaga seotud kindlad paigad; asulate ümbrus; maa-asulate ümbrus; talud, mis on ostetud olema metsa keskel jne) säilitamist püsimetsandusvõtete kasutamisega eesmärgiga tagada looduslik mitmekesisus;

2) Üleüldise lindude kevad-suvine pesitsusrahu kehtestamine;

3) Üldise metsasuse indeksi ja miinimum pindala väljatöötamist ja seadustamist, mille väärtustest allapoole metsasus piirkonnas langeda ei või. Lisaks peaks olema veel "vahelduvuse" või "lubatud maksimaalse lageduse" indeks, mis tagaks naabermetsade läheduse;

4) Metsakoridoride nõude kehtestamine teatava kindla ja arvväärtusena, mitte pehme lubadusena.

5) 10 km kaugusel igast Eestimaa punktist (väljaspool linnalist asulat) asub vähemalt üks vähemalt 100- aastaste puudega mets.

 

Iga täidetud punkt eeltoodust aitab kaasa Eesti looduse mitmekesisuse ja jätkusuutlikkuse kasvule. Eesti ei peaks käima sama teed, mida on käinud paljud teised Euroopa riigid, kus täna tegeletakse looduse taastamistöödega, kuna suur osa loodusest on juba hävitatud. Taastamine on sageli võimatu ja kordades kulukam kui olemasoleva säilitamine.

Paljud allkirjastanud on rahvusvaheliselt tunnustatud ja auhinnatud loodusfotograafid, kes on Eesti diplomaadid ning visiitkaardid läbi piltide. Kes loovad positiivset kuvandit Eesti kui loodushoiu ning meie loodust väärtustavast riigist. Soovime seda ka tulevikus teha.

 

Pöördumist toetavad ja kirjutavad alla : 

Aare Udras

Ainar Unus

Alla Kirillova

Andrus Allikas

Arbo Rae

Arne Ader

Arvo Siir

Eleri Lopp-Valdma 

Erik Karits

Erik Mandre

Eugen Kaur 

Ingmar Muusikus

Jaak Sildma

Jan Lepamaa

Janek Ann

Joosep Ailiste

Kalmer Lehepuu

Karl Jakob Toplaan

Katrin Tarand

Kauro Kuik

Kenno Kaupmees

Kristjan Madalvee

Mariann Rea-Peterson

Marje Metsaots

Marko Kuivonen

Marko Poolamets

Martin Piispea

Mati Kose

Mikk Matsi

Oliver Kruve

Pääro Metsand

Peeter Karask

Peeter Vissak

Peter Lind

Priit Tammjärv

Ragnis Pärnmets

Rain Nirgi

Raul Harro

Rauno Roos

Rein Kuresoo

Remo Savisaar

Sander Sirelbu

Siim Vaar

Sten Lauba

Sven Začek

Tarmo Mikussaar

Tiina Hansen

Tiit Jürisson

Toivo Lepik

Uve-Rain Uusrand

Werner Daffe