Kuidas vanakurat hundiks muutus?

Enviado por Looduskalender el Vie, 02/08/2019 - 12:45
Autorid

Muistend

Illustratsioon

Imagen
hunt
Cuerpo

See lugu juhtus ühel suvisel täiskuuööl, kui ühe maarjamaa metsatalu perenaise äratasid õuest kostvad kummalised mütsatused ja muidu julge koduvalvurist koera kiunumine. Ust avades nägi ta lävel seisvat vanakuradit ennast, kes sõnagi lausumata abitule naisterahvale kallale kargas. Nimelt oli kuradil tekkinud rasked ajad, sest põrgus oli hingedest suur puudus ning oht põrgu igaveseks sulgemiseks saanud suuremaks kui kunagi varem. Inimesed olid muutunud aina paremaks ja paremaks ning hakanud aina enam ja enam tahtma maise elu lõppedes oma hinge põrgu asemel taevasse saata. Nõnda oligi lõpuks oma hinge kuradile müüjate hulk päris kokku kuivanud ning vanakurat oli otsustanud kasvõi vägisi mõnegi õnnetu hinge endale saada, et põrgukatelde all tule hoidmine end pisutki ära tasuks. Sestap ta maa peale tulnud ja hingesid röövima asunud oligi. Nii ta siis sellele vaesele naisterahvale seal kallale kargas, tema silmnäo lõhki kiskus ning koos saagiks saadud kolme veretilgaga pimedusse kadus.

Esimeste koidukiirte saabudes ruttas õnnetu naine tuttava jahimehe juurde, kes oma julguse ja osavuse pärast üle küla kuulus oli, et too vanakuradi üles otsiks ja maha lööks, mis omakorda vaese naisterahva hinge põrgutule eest päästaks. Kütt laadis siis oma püssi hõbekuuliga ning asus kuradi jälgi otsima, et külarahvale ohtlikuks muutunud vanatoile ots peale teha. Kolm ööd ja kolm päeva luusis ta püss laskevalmis käes ümbruskonna laantes vanakuradi jälgi ajades, kuid asjata. Ta nägi küll hulganisti erinevaid metsaelajaid, kuid vanakuri oli kui vits vette kadunud. Kütis tekkis viimaks kahtlus, et äkki hoopis mõni muu hirmus elukas naist puremas käinud. Läks siis kütt perenaise juurde uurima, et milline see vanakurat õieti välja nägi. Perenaine rääkis kütile, et see olnud suur nagu härg, must nagu süsi, karvane nagu kass ning tema küüned olnud kui sirbiterad, hambad kui noad ja saba kui luud. Kütt uuris selle peale, et kas koletisel ka sarved peas olid, kuid naine ei olevat sarvi küll tähele pannud. Sarvede puudumine suurendas küti kahtlusi veelgi, sest kes see ilma sarvedeta kuradit enne näinud on. Kuna kütil endal nüüd mõistus otsa sai, otsustas ta minna targematega aru pidama, et kes see küla hirmutav verejanuline elukas siis ikkagi olla võib.

Nii seadiski kütt sammud suure linna poole, kus ürgmere kuristiku serval asub jahirüütlite ordu kants. Jahirüütlid on kõrgemast seisusest jahimehed, kes on teistest targemad ning kui maksud on korralikult makstud, siis nad seda tarkust hea meelega oma vasallidele ka jagavad, kui viimased mõistusega hätta jäävad.  Kui kütt oli rüütlile kogu jutu ära rääkinud, võttis see aadlikust teadjamehe kukalt kratsima. Selles, et tegu polnud kuradiga, oli ta samal meelel, kuid naisele kallale karanud eluka kirjelduse  põhjal ei osanud ta küll ühtegi tuntud metsaelukat kohe süüdi mõista. Kus aga häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Uksest astus sisse salakütt, kes mõisa metsades ilma loata jahti peab, mistõttu ta kõiki mõisa metsi ja seal elavaid elukaid väga hästi tunneb. Rüütel võttis salaküti vastu musuga - tervitustega, mida enamasti kasutavad vaid jahirüütlid omavahel kohtudes ning taoline au saab osaks vaid üksikutele alamast soost isikutele. Ordu saalides salakütid üldiselt teretulnud ei ole, kuid tema on siin nagu oma mees, maksab õigeaegselt makse ning ega ta siis lõbu pärast põtrasid küünlakuul lase: selleks ajaks on karu liha ja rasva varud sahvrist otsa saanud ning lapsed kisavad kodus näljast ning naine muudkui hurjutab.

Panid siis kolm tarka pead kokku, et naist rünnanud pahareti nimi teada saada. Nii võeti järjest ette kõiki metsas elavaid elukaid ning võrreldi neid naise antud koletise kirjeldusega. Põder on küll suur nagu härg, karvane nagu kass ja must nagu süsi, kuid põdral ei ole hambad kui noad. Ei klapi. Karu on küll suur nagu härg, karvane nagu kass, must nagu süsi, tal on küüned kui sirbiterad ja hambad kui noad, kuid tal pole saba kui luud. Ka ei klapi. Metskult on küll suur nagu härg, karvane nagu kass, must nagu süsi, tal on hambad kui noad ja saba kui luud, kuid tal pole küüned kui sirbiterad.  Jällegi ei klapi. Hunt on suur nagu härg, karvane nagu kass ja must nagu süsi, tema küüned on kui sirbiterad, tema hambad on kui noad ja tema saba on kui luud. Klapib. Kiiresti saadeti siis jahiordust igasse ilmakaarde välja käskjalad kuulutamaks kõigile vasallidele, et inimesesööja hunt meie metsades ringi luusib. Nii lõpebki lugu sellest, kuidas vanakurat hundiks muutus. Kes aga tegelikult perenaise silmnäo ära lõhkus, jääb vist igavesti saladuseks. 

We use cookies on our website to support technical features that enhance your user experience.

We also use analytics & advertising services. To opt-out click for more information.