Haavapuu on üks puu, mida kõige parem kallistada. Tal on hea sile, otsekui siidine, koor ja võimas okstekroon peakohal. Ja kuigi metsamehed tahavad kõik vanemad haavad maha raiuda, eriti sellised, millel mustad kabjad küljes ehk siis haavataeliku viljakehadega, sest need söövat haavapuudel südame seest, siis just sellised haavad on haavarohuks haigetele südametele, kes tahavad puudega kõnelda.
Haab on olnud püha puu läbi aegade. Ehk veidi-veidi „pahapoiss“ pühapuu, sest temast olevat tehtud Jeesuse ristipuu ja nii on loodud ohtralt kaugete maade lugusid, et just sellepärast haava lehed värisevad.
Vanade haabade lehed värisevad muidugi hoopis sellepärast, et nende päris kogukad lehed on pika peenikese rootsu otsas. Iga tuuleiil paneb nad õõtsuma. Aga vanarahvale meeldis mõte, et kui haab kogu aeg väriseb, siis peab ta aitama ka värinatega haiguste puhul. Küllap olete Kiviräha raamatust lugenud halltõvest või orgist – külmahaigustest, mida peetakse malaariaks või ka teisteks sääskede poolt levitatavateks haigusteks. Mis inimese vappekülmades vappuma panevad.
Ja sellise haiguse kõige kummalisemaks raviviisiks on see, et noor, inimesest pikem, haavapuu lõhestatakse nii, et otsad jäävad kinni. Sellest lahti tõmmatud pilust tuleb haigel läbi pugeda, siis jäävat kõik väristajad puu külge kinni.
Aga Võnnus on üle 120 aasta tagasi räägitud hoopis kummalist lugu: “Kui jumal kõik oli loonud, mis tarvis oli, tundis tont, kes tantsida armastas, puudust pilli üle ja kaebas selle üle jumalale. See ütles: “No hakkame siis võidu pilli tegema.” Tont lõikas puukoorest pilli, jumal võtnud aga haavapuust lehe ja puhunud lehepilli. Võidetud tont vandus haavapuu ära. Kartusest tondi ees värisevadki haavalehed vähema tuule käes. Sest ajast hüütakse lehepilli jumala pilliks ja koorepilli kuradi pilliks.“
Ahjaa, kuigi haavapuu on ideaalne uue ahju sissekütmiseks, ei maksa tema halge täna saunaahju loopida, haavaaur panevat ihu sügelema.
