Kes korragi oma elus hangelindu näinud, ei unusta seda kohtumist kunagi. Need pisikesed linnud värelevad suures salgas üle lumise välja, ikka ühelt ohakavarrelt teisele. Inimesehirmus paiskub terve hingevalgusest küütlev parv tuisuiilina õhku, et taas lumele laskuda. Tegelikult ei karda see seltskond inimest, nad tulevad niivõrd kaugelt Põhjalast, et hirmu inimese ees pole saanudki tekkida. Pigem ehmatab neid teie raudruun, millel nende tantsukeerisesse satute.
Kui ma püüan nüüd hangelindu teile kirjeldada, siis jään sellega üsna jänni. Ta on pisike, isegi varblasest veidi pisem ja saledam linnuke. Tema sulgedes on musta ja ruuget ja pruuni ja kõike seda laiguti, aga põhitoon on neil hangekarva valge.
Mulle meenutavad nad kõige rohkem lemminguid - pisikesi põhjamaa närilisi, nad on nagu lendavad lemmingud, nii oma kehakatte värvi kui ka käitumise poolest.
Hangelindude ränne Peipsil ( www.loodusemees.ee )
Vanarahvas teadis neid tulema suurte tuiskude eel, aga linnumehed on nüüd aastaid ülestähendusi teinud ja selgub, et esimesed linnud jõuavad meile alati oktoobri alguses ja viimased lahkuvad aprilli keskpaigaks.
Keegi ei näe neid siin suvel. Nad on tõsine põhjarahvas.
Hangelinnud või ka hangelõokeseks nimetatute parv tuleb justnagu Külmataadi külmakraadide eelsalk piki meie mererandu ja Peipsi veert. Räägitakse, et need pisikesed linnukesed sünnivad igal hommikul kõige kirkamatest lumehangedest, tegelikult on nad tõesti võimelised hangedes magama, et sealt rõõmsalt hommikul ringivuristama hakata.
Hangelindude kannul tulevad sageli lumekakud, need täiesti valged kakukesed, Harry Potteri sõnumitoojalinnud. Ja sõnumeid nad meile põhjalast ka toovat ja räägitakse, et nad on saami nõidade kehastused.
