Foto Arne Ader
Piiritajad
Piiritaja ehk piirpääsuke Apus apus
Piiritajad saabusid kevadrändelt alles maikuu keskpaiku, aga on juba lahkumas. Aga veerand aastat on piisav, et piirpääsukesed jõuaksid oma putuktoidulased pojad selle ajaga rändevõimelisteks kasvatada.
Inimkaaslejatena tuntud linnud pesitsesid peamiselt meie linnade ja asulate kõikvõimalike ehitiste avades, õõnsustes ja pragudes (taasiseseivuse saabudes jääb selliseid vabalt lindudele kättesaadavaid kohti aasta aastalt vähemaks), aga ka meie poolt meisterdatud lindude pesakastides ning pesitsejaid võis olla kuni sada tuhat paari. Seega peaks piirpääsukeste lahkumine olema märgatav.
Pesitsusjärgselt veedavad linnud oma elu õhus, seal nad toituvad, aga kuidas puhatakse ja magatakse?
Veel kolmveerand sajandi eest oli nimetatu vaid arvamus ja „mõistatus“. Kaasaegsete seadmete ehk aktiivsusmonitoride abil on ornitoloogid uurinud seda „uskumatut võimekust“. Lindudele paigaldatud mikromonitorid, mis edastavad linnu aktiivsust, kui asukohta andsid tunnistust, et linnud tõepoolest ei maandu, kasutades puhkuseks peale suurele kõrgusele lendu, seda aega, kui maapinna poole planeeritakse, mis võib kesta isegi poolest tunnist kauemgi. Midagi pole öelda, loodus on imeline sest järgmise pesitsusajani on ju üheksa kuud.
Maapinnalt piiriitaja iseseisvalt lendu tõusta ei suuda olgu tegu vana- või noorlinnuga ja võib olla seega hukule määratud, kuid sellest oleme me aastate eest põhjalikumalt kirjutanud.
Leides piiritaja maapinnalt on kaks võimalust, kuidas lindu päästa. Parim lahendus oleks piiritaja asetada maapinnast üle meetri kõrgusele esemele (parima puudumisel kas või sõiduauto katusele), sealt saab lind ennast juba iseseisvalt alla kukutada, et saada tiivad lendamiseks tuult kandma. Piiritaja õhku visamine ei pruugi alati õnnestuda ehk võib lindu koguni vigastada.
Talvituvad piirpääsukesed aga Aafrikas, ekvaatorist lõunapool.
Piiritajate vaatlused: LINK
