Pildistas ja video salvestas LK team
Hõbehaigrud
Hõbehaigur Ardea alba
Eesti looduses muutusid lõunapoolse levilaga hõbehaigrud sagedasemateks umbes millenniumi paiku ehk veerand sajandi eest. Kauneid, valge sulestikuga mittepesitsevaid linde võisime kohata juulist septembrini Häädemeeste rannikul ja Silma looduskaitsealal. Veidi hiljem juba sisemaal Aardla poldril, Võrtsjärve roostikes, Ilmatsalus…
Esimest hõbehaigrupaari pesitsuskatset märgati Tartumaal Tüki küla hallhaigrukoloonia serval, aga nüüdseks pesitsetakse sageli hallide liigikaaslaste kolooniate äärealadel. Läbisaamine paistab sugulastel rahumeelselt kulgevat, kui kõigile toitu jagub.
Viimastel nädalatel on palju vihma sadanud ja madalamad heinamaad, ojade ning jõgede madalamad kaldaalad üle ujutatud. Ühel sellisel heinamaal jäid silma kaks hõbehaigrut, kes toitusid ATV-de jälgede rööbastel arvatavalt vees elutsevastest putukatest. Tuul oli tugev ja nii ei pannud kenad linnud ühte kaameraga meest mikski…
Hõbehaigrud oma lumivalge sulestikuga on suured ja graatsilised linnud, suuruselt sarnased hallhaigrutele. Pikkust meetri jagu ja kaalu kuni poolteist kilo, aga tiibade siruulatus jääb alla pooleteise meetri. Lennupilt sarnaneb teiste haigurlaste omaga – see on aeglane, kael on kõverdunud ja tiibu hoitakse veidi kumeras.
Väljaspool pesitsusaega on hõbehaigrute nokk kollane ja jalad määrdunult kollased kuid neid peetakse Euroopa linnuiludusteks. Austerlased peavad hõbehaigrut oma rahvuslinnuks.
Septembrikuul ehk enne rännet hulguvad hõbehaigrud päris laialt ringi.
