Kirjutas Kristel Vilbaste
Foto Arne Ader
Reproduksioonid Wikipediast
Vahtramahl
Tahtsin sel nädalal rääkida vahtramahlast, mis juba paljudes paikades üle Eesti jooksma hakkas. Paraku tuhises talv üle põhjataeva tagasi ja vahtramahla tila otsas on nüüd pikad purikad. Aga tõepoolest, vaher annab vahel mahla ka kesktalvel, vaja on vaid sooja päikesepaistet, mis vahtrapuule ütleb, et aeg on ärgata. Kaua enne teisi puid hakkab vahtramahl nirisema. On kummaline, et olen sellest magusast imejoogist varem kirjutanud vaid Tähekesse, vanematele inimestele aga mitte. Ja põhjus on lihtne, ega palju pole tast rääkidagi, rahva seas on teda küll isegi tuberkuloosi ravimina kasutatud, aga enamasti ei raatsitud suuri vanu õuepuid tikata. Tänapäeval öeldakse küll, et oksast saadav vahtramahl on isegi magusam. Just okstest meeldib mu tütrel vahtramahla limpsida, enne kui pudeli oksa otsa kinnitame.
Kask, jah, tema mahlast on Eestis palju räägitud. Aga ravimtaimeteadlane Ain Raal ütleb, et keemiliselt koostiselt on kasemahl üsna vee sarnane. Üsna vesi. Kuigi kevadvärskuse võlujõud temas on. Mu kaasa Mikk ütleb, et ta on kuulnud, et mahla lastakse ka õunapuult ja pihlakalt ning on imelik, et kuigi lepamähka süüakse, siis temalt kevadmahla ei küsita.
Ain Raal ütleb, et tegelikult pole ka teateid, et kusagil mõne teise puu mahla kasutatakse.
Jätame siis seekord puudemahladest pikemalt rääkimise ja mõtleme pühadest kividest.
Nädalas korra või paar tuleb lõunaeestlasel ikka Tallinnasse tuhiseda. Bussiga või autoga, mõni hulljulge ka lennukiga.
Linda kivi kandmas (Oskar Kallis, u 1915)
Ja on üks asi, millest kuidagiviisi mööda ei pääse. Just! Ülemiste järvelt lehvitab meile Linda kivi. Talvel istub ta vaikides keset valget jäävälja, õhkõrn sätendav haapsalu sall ülle heidetud.
Kalevipoja emaks arvatakse Lindat ja nii me teda ka salamisi kummardame. Ehkki andameid või kahjakorve linna sisenedes enam ei viida. Aga mõttes ehk ikka.
Linda valvab varandust, ilma milleta Tallinn päevagi hakkama ei saa. Vesi, mis Linda kaitsva pilgu all, on joogiks kõikidele pealinlastele. Nii võibki öelda, et 400 000 inimest on otseselt Linda nisa küljes. Lindanise linnas.
Iru ämm (August Roosileht, pastell, 1918)
Teine selline emajumalus seisis veel 150 aastat tagasi Tallinna idapoolsel piiril, Pirita jõe koolmekohas ja hilisema silla kõrval. Hiru ämm või Iru ämm oli suur kivimürakas, mida iga virulane pidi tervitama. Esmakordne linnatulija koguni sinna korraliku maksu jätma ja teistele kõvasti välja tegema.
Iru ämma juures toimunud rituaalid olid üsna sarnased näiteks ekvaatori ületamisele. Kes kahja ei teinud, see pidi kannatada saama.
Et see teadmine püsiks, jagasid kannatuste hirmu linnasõitjad ise, aheldades riideid pidi ahnepäitsi kivirahnudega Iru ämma külge.
Millest Iru ämm oma nime on saanud, ei osata seletada, see teadmine ulatub kaugelt enam kui paari aastasaja taha. Võimalik, et see ongi virulaste-irulaste kange soo esiema, muistne monument ja austusavaldus järeltulevatelt põlvedelt. Aga selge on see, et sugu algas emadusest.
Iru ämma rüngas läks katki 150 aastat tagasi, jaanipäeval, mil mehepojad püha tule ämmale liiga lähedale tegid.
Võib olla märgiks, et meestesugu liialt naiste eest otsustama oli hakanud. Pinged ühiskondlikes suhetes ja kivis võivadki ühel hetkel äärmuseni keeda ning vanadesse uskumustesse sügavad praod jätta. Praod, mida mööda imbub sisse eluvõõras ja jätkusuutmatu.
Uuel Iru ämmal on nägu, nii nagu on nägu ka Lauluemal Setomaal ning kolme ja poole meetri kõrgusel Eesti ema ausambal Rõuges. Eestlased on uhke rahvas ja on pigem valmis kummardama nägudeta kujusid – kivirünkaid, puid ja allikaid. Peaasi, et saaksime sellele jumalusele juurde mõelda omadused, mis ideaalsed, ootused mis igaühel meil erinevad.
Üsna sageli on sel kivil ema pehme samblane paitus, allikal ämma jõukus ning puul vanaema tarkus.
Perekonnanimesid pidi on meid püütud emaliinidest lahti rebida, on aegu, kus eesti naiste passidesse on lisaks isalt või mehelt saadud perenimedele lisatud koguni isanimi. Nüüd on see välja vahetatud numbrikoodiga. Ometi on midagi, mida pole suutnud ajaratas hävitada.
Need on rahvarõivad. Rahvariiete mustrid on pärandunud aastasadu just emaliini pidi, ainult sugupuuta naine sai kindakirjad ämmalt. Mehised sõjaväelastelt laenatud kostüümilõiked tänapäeva ühiskonnas teevad meid ühenäolisteks, justkui kloonideks. Alles kooli tööõpetuse tunni jaoks lapsele otsitud vanaema labakindamuster võib meid panna mõtlema, kust oleme ikkagi pärit? Kuhu kuulume?
Küllap kõnelevad kivirünkad meile ka sellest, et kuigi ringisebijad ja saagitoojad on meil alati olnud mehed, pole nad unustanud, kust nende maailm alguse sai. Eks ikka sünnitajast-emast ja tema rinnapiimast. Aga selleks, et jätkuda laste kaudu, tuleb lisaks emale austada ja lugu pidada ka ämmamammast, kelle päralt on sündimiste-sünnitamiste jada. Igal sündinul on selge, kellest ta on sündinud. See on kõigi naiste igivõõrandamatu eesõigus. Meestel ei jää üle muud, kui sellega leppida.
