Foto Arne Ader
Tõmmuvaerad
Tõmmuvaeras Melanitta fusca
Vaikse ilmaga on mererannast ujuvaid vaeraparvi näha.
Kuidas neid kaugelt ära tunda? Tõmmuvaeraste salgad lendavad mere kohal madalal ja salga lennupilt lennupilt on selline lainetav. Meil ollakse harvad pesitsejad vast ainult mõnisada paari. Läbirändajad kohtame tihemini loode- ja läänerannikul, vähesel määral ka Peipsil. Avaveelahvandustes talvitujad jääb meie vetesse samuti kasinalt.
Tõmmuvaerad pesitsevad suhteliselt hilja ning tänavused noorlinnud said lennuvõimelisteks alles kuuvahetusel.
Suuruselt annab neid sukelparte võrrelda meile hästi tuntud sinikaeltega. Aastaaegade vahetudes tõmmuvaeraste sulestikus muutus ei toimu - nii puhke- kui hundsulestik jäävad sarnasteks.
Partlastele kohaselt erinevad üksteisest emas- ja isaslinnu sulestik. Isaslinnul on see süsimust. Hea binokliga uurides märkame silma juures kontrastselt valget täppi. Isaslinnu nokal võib näha ka väikest musta nokakühmu ning nokal veidi värvi – kollakaspunast.
Emaslinnu sulestik jääb tagasihoidlikult mustjaspruuniks
Mõlemal sugupoolel paistab lennul valge tiivaküüdus. Tõmmuvaeraste kaal kõigub pooleteise kilo mõlemale poole, veidi „kopsakamad“ on täiskasvanud isaslinnud.
Toitutakse sukelpartidele kohaselt: rannakarpidest, vähilaadsetest, aga ka harjasussidest.
