Fotod Arne Ader
Kiivitajad rändel
Kiivitaja Vanellus vanellus
Sügisränne kestab - kiivitajad lahkuvad meie põldudelt ja veekogude randadest tavalisemalt novembris, kui hilissügis jääb soojaks, siis alles detsembris.
Rände ajal võime vahel kohata kuni tuhandepealisi seltsinguid. Eelistatakse mosaiikseid ja vahelduvaid põllumajanduslikke ning niiskeid maastikke, aga tänavu sügisel ongi vihm tavalisem, kui päikesepaiste.
Rändeparved jäävad toituma küntud põldudele ja sellele kulub umbes kolmandik päevast, teisisõnu kuni neli tundi. Otsitakse putukate vastseid, röövikuid, ämlikulaadseid ehk siis selgrootuid, aga vähemal määral ka taimede seemnetest. Põldureile on selline kiivitajate tegevus muidugi meeltmööda.
Kiivitajate parv laskub põllule ja hajub laiali. Iga lind kontrollib oma maaala põhjalikult läbi. Astutakse vaid mõni samm, peatutakse ning hea õnne korral haaratakse saak, joostakse järgmisele kohale ja kõik kordub…
Vihmahallis sügismaastikus näivad kiivitajad musta-valgekirjud, tegelikkuses on seljasulestik sinakasroheline ja sabaalune roostepruun. Isas- ja emaslinnu sulestikud on sarnased vaid emaslinnu peatutt paistab lühemana.
Kõikvõimalikke kimbutajaid kiivitajatele jagub, aga neile astutakse vapralt vastu. Väga heade lendajatena suudavad linnud õhus suisa vaatamisväärseid etendusi korraldada.
Viimase nädala kiivitajate vaatlused e-elurikkuse andmebaasis: LINK
Kiivitajad rändel
