Laanepüü     Tetrastes bonasia

Laanepüüd on meie looduse põlisasukad ja paigalinnud. Iga-Eestis Ahto peale viimast lumesadu jäljed ja laanepüü videole saigi.

Oma suvise pesapaiga läheduses tegutsetakse aasta ringi. Elupaikadeks sobivad nii kuuse, kui männi kooslusega niisked segametsad, aga seal peaksid kasvama ka lepad, kased, haavad, pajud ja sarapuud sest nende puude pungadest, urbadest ning võrsetest talvisel ajal toitutakse.

Alla kolmekümne aastastest metsadest meie looduse kõike arvukamaid kanalisi, laanepüüsid ei leia ja nende elutingimusi halvendavad ka lageraided. Talviseks arvukuseks võime hinnata saja tuhande isendi ringis või isegi veidi rohkem.

Laanepüüd tunneme ära pisikese pea ja jässaka kehaga järgi.

Isas- ja emaslinnud paistavad pea ühesuurused välja, kaaludes kolme-neljasaja grammi ringis vahel veidi rohkem. Kehapikkus jääb neil alla neljakümne sentimeetri ja tiibade siruulatust umbkaudu pool meetrit.

Suvised noorlinnud sarnanevad nüüdseks, sügisese sulgimise järel vanalindudele.

Isaslinnu kurgualusel võime märgata valges raamistuses, suurt ja musta laiku, silmade kohal erepunast kulmutriipu ning muidugi kuklatutti. Silmavärv on kõigil punakaspruun, nokk väike ja must.

Emaslinnu kurgualune paistab valkjas ja kuklatutt vaevu aimatav. Üldiselt näib kogu sulestik veidi kahvatumat tooni, kui isaslinnul.

Sügisel, oktoobrikuus toimunud „mängu“ ajal (kevadega sarnane päeva pikkus paneb kanalised aktiivsemalt tegutsema) moodustunud püüpaarid võivad vahel kokku jäädagi.

Laanepüüde vaatlused: LINK

Laanepüü