Harilik soolikarohi Tanacetum vulgare
Meie mererannikutel, aga samuti kuivadel teede veertel või põlluservi ilmestavad soolikarohu kogumid.
Harilik soolikaroni pärineb steppidest, meile jõudis taim juba jääaja järgselt. Metsasuse areng tõrjus taime aga lagedatele rannikualadele, aga stepitaimed taluvad ka soolakamat keskkonda.
Soolikarohu kõrge kuni meetrise varre tipul paikneb lame, kännasjas õisik, arvukate kuldkollaste, väikeste putkõitega korvõisikus. Taime lehed meenutavad sulgjagust sõnajalga ehk suured lehed on paarissulgjad, millel umbes kaksteist saagjat hõlma.
Tegu on mitmeaastase vegetatiivselt paljuneva taimega, kellel tugev risoom, millel lühikesed võsundid. Nõnda võib taim aja jooksul moodustada päris suuri kogumeid.
Tänapäeva meditsiin ei soovita soolikarohu kasutamist. Kuid varematel aegadel on teda ravimtaimena kogutud. Taime nimi viitab, et droogiga üritati jagu saada sooleparasiitidest.
Näppude vahel taime muljudes tunneme aromaatset kampri aroomi, mis „haigetoa“ lõhna meenutab.
