Tähnikvesilik Triturus vulgaris
Kõikjal Eestis on tähnikvesilikud täiesti tavalised vastupidiselt harivesilikele, kes on veidi suuremad, aga elutsedes vaid Pandivere kõrgustikul, Järvamaa karstialadel, Kagu- ja Lõuna-Eestis, aga mõlemad sabakonnalised kuuluvad looduskaitse alla. Inimesed kutsuvad neid veel triitoniteks ja keeleliselt ei ole see vale.
Tähnikvesilik võib sirguda kuni üheteist sentimeetriseks on sileda naha ja oliivpruuni seljaga, kõhualune kollakas või oransh ning kogu keha katavad nimele kohaselt tumedad tähnid.
Nende kahepaiksete veeeluline aeg sai läbi, kevadest alates toimetati puhta vee ja päikesele avatud, laugete kallastega väiksemates veekogudes, mis võivad südasuvise põua aegu ka kuivale jääda. Koduveekogudest lahkuvad ka kevadel munetud munadest sirgunud noored vesilikud kes on juba läbi teinud moonde.
Maale kolinud triitonid eelistavad varjulisi ja niiskeid paiku olles pigem öise eluviisiga, aga vahel peale vihma võime märgata neid tegutsemas päevasel ajal. Päevasteks peidupaikadeks sobivad nii pehkinud kännud, kui lamapuude koorealune või mõni muu sobiv paik. Nüüd kasutatakse toiduks putukaid ja nende vastseid, hulkjalgseid ja vihmausse, kui veeelu aegu toituti sääskede, ujurite või kiilide vastsetest, konnakudust ja kalade marjast.
Kuna vesilikud vajavad suve jooksul erinevaid elupaiku, siis võib arvata, et nad on päris tundlikud nii maastiku-, kui keskkonnamuutustele: kui üks elupaikadest peaks hävima või nende vaheline ühendustee ei ole enam läbitav võivad triitonid sellistest vanadest elupaikadest kaduda jäädavalt.
