Rajakaamera ülesvõtted LK-team
Kalju- ehk maakotkas
Kaljukotkas ehk maakotkas Aquila chrysaetos
Kaks tõeliselt suurt kotkaliiki on meil vanalindude osalt paigalinnud. Merikotkad veidi saledamatest ja sihvakamatest maakotkastest ainult kröömike suurememad ( tuletame meelde, et kotkaste isaslinnud sarnaselt teistele kullilistele on emaslindudest pisemad). Noorlinnud hulguvad laiemalt ringi ja rõngastatud tegelasi võib olla liikvel nii Soomest, aga samuti lõunapoolsematest riikidest.
Kui vanalindude sulestik on pea tumepruun, aga peasulestik kollakaskuldne, siis noorlindude sulestik on heledam ja kirjatud nii tiibadel, kui sabatüvikul valgete laikudega.
Hinnanguliselt pesitseb ettevaatlike ja peidulisi kaljukotkaid meie suurtel sooaladel vähemalt kuuskümmend paari ja merikotkaid Läänemaal, suursaartel, suurte siseveekogude ja jõgede ümbruses, kelle seisund võib pidada heaks kolmesaja paari ringis.
Aga ikka on elamuseks talvises taevalaotuses märgatud kotkast või kotkapaari. Maakotkas sooritab lennupildis kuus kuni kaheksa tiivallööki, et seejärel paari sekundi jagu lihtsalt liuelda hoides tiibu V-kjuliselt. aga soodsalt tõusvate õhuvoolude korral spiraalis kõrgemale keerelda.
Maakotkad tarbivad ainult loomset toitu, aga talvel sõltuvad oluliselt leitud raipest, mille võivad neile kätte juhatada tähelepanelikud rongad. Looduses jahitakse metsakanalistest tetre ja metsist, raipe läheduses rünnatakse ka ronkasid või hallvareseid. Imetajatest rebast, kährikut, metsnugist ja jänest ning ära ei põlata uruhiiri. Suuremat saaki ründab kotkas sööstmaandumisel lüües teravad küünised saagi surmamiseks ohvrile pähe, aga jänest haarata hoopis turjast.
Paaritruud kaljukotkad alustavad veebruarikuus kas mõne juba varemalt kasutatud pesa korrastamist või asuvad koguni uut pesa ehitama.
