Harilik lodjapuu Viburnum opulus
Lodjapuud on praegusel ajal tähelepanuväärsed omapäraste õite poolest.
Kännase suured äärisõied ja keskel paiknevad tillemad õied moodustavad sageli üpris sümmeetrilise pärja. Äärisõied lodjapuul ei vilju, nemad toimivad lihtsalt putukate ligimeelitajatena ja on steriilsed.
Ehkki lodjapuu kannab puu nime, on pigem tegu kolme-nelja meetri kõrguseks kasvava põõsaga.
Lodjapuud kasvavad meelsasti niiskematel ja viljakamatel kasvukohtadel alusmetsataimena: jõgede, ojade, kraavide kaldaaladel või madalsoodes.
Lodjapuu lehed on suured, enamasti kolmehõlmalised ja jämehambulise servaga. Suvel on lehed pealtpoolt matid ja paljad, alaküljelt karvased, värvuselt kollakasrohelised. Sügisvärvides pakuvad lodjapuu lehed punaste toonide kaunist paletti.
Neid dekoratiivseid ja pikaealisi põõsaid võiks istutada koduaeda, kui leidub sobiv kasvukoht sest elujõudu jätkub lodjapuul pooleks sajandiks. Viljadki on nägusad, aga nendest juba sügisel.
