Lauk Fulica atra
Kunagi kutsuti lauku sakslaste eeskujul vesikanakas, aga tegu ei ole partlasega vaid hoopis kureliste hulka kuuluva ruiklasega.
Suvel pesitse meil üle kolme tuhande haudepaari. Augustist alates kogunesid nii meil pesitsenud linnud, kui läbirändurid meie lahtedesse sulgima. Kui laukude kevadränne on tagasihoidlik, siis sügisrändel peatub meil kümneid tuhandeid linde. Peamiselt taimtoidulised laugud neelavad veepinnalt vetikaid või taimeosakesi nakitsevad kividel kasvavaid vetikaid ja tigusid ning napsatakse ka kalamaime madalaveelistes roostikuga varjatud lahtedes, aga maapinnal käiakse rohtu söömas.
Lahkuma hakatakse alles siis, kui toitumiseks sobivad lahed jäätuma hakkavad, aga meile võib jääda ka vapraid talvitujaid mõningal määral.
Vesikanad
Laukudel on valge ainult laubakilp (isaslinnul on laubakilp veidi suurem) ja nokk. Siidiselt musta värvi sulestikuga, kuid tänavuste noorlindude selg võib veel pruunikana paista. Suuruselt jäävad laugud veidi pisemaks, kui sinikaelad ehk nende kaal jääb alla kilo.
Laukude hallid jalad on ujumise hõlbustamiseks varustatud sagar-ujulestadega, mis aga ei takista neid maapinnal kõndimast.
Sukeldumisega saavad nad kenasti hakkama kas on vaja omale põhjast toitu hankida või mõne tiirutava röövlinnu eest pakku sukelduda ehk hoopis taimetihnikusse peituda.
Laugud. Matsalu roostik
Lendu tõusmiseks tuleb laukudel sooritada pikk hoojooks mis kuuldub vaikse ilmaga päris kaugele ehk kostud nagu aplaus kontserdisaalis. Teisi linnuliike nad oma läheduses ei kannata käitudes päris riiakalt.
