Sabatihane Aegithalos caudatus
Tõenäolisemalt kohtame sabatihaseid tegutsemas sega- või lehtmetsades või võsastikes. Sabatihase ei püsi tegutsedes paigal ja seetõttu jääb nende vaatlemine lühiajaliseks. Nimetatud ei kuulu mitte tihaslaste Paridae sugukonda, vaid omaette, sabatihaslaste sugukonda Aegithalidae.
Talvine arvukus kõigub aastati kümne ja saja tuhande isendi vahel, aga see sõltub läbirändavate lindude hulgast.
Ringi liigutakse väikestes salkadena mille sageli moodustavad möödunudsuvised perekonnad ja suurema salga korral omavahel liitunud sabatihaste pered.
Teadupoolest ei ole sabatihased eriti taimetoidulised ja kui vahel talilindude toidumajade juurde tullakse, siis tuntakse huvi üles riputatud pekitüki vastu.
Mõlema soo esindajate sulerüüd paistavad sarnased. Vanalindude pea, kael ja rind on helevalge sulestikuga. Linnu nägu ilmestavad tumedad nööpsilmad ja pisike nokk. Roosakat värvitooni kumab lindude külje- ja rinnasulestikus. Sabapikkus ületab nende keha pikkuse. Kui kogu sabatihase pikkus võiks jääda kolmeteist kuni viieteist sentimeetri vahemikku, siis moodustab saba sellest seitsmest üheksa sentimeetrini. Ülipikkade mustade sabasulgede servad on valged. Suuremate isendite kaal võib küündida kümne grammini.
Teiste värvulistega suhtlevad sabatihased sõbralikult ja ei näita ülesse ka erilist inimpelglikkust.
Uue aasta sabatihaste vaatlused: LINK
