Leinaliblikas Nymphalis antiopa
Tänavused leinaliblikad koorusid juuli teisest poolest alates, aga juba septembris lähevad valmikud talvituma. Viimaseid talvitunud ja veidi räbaldunud välimikuga isendeid võis kohata veel jaanipäeva paiku.
Kevadel leinaliblikad munesid ja liblikaröövikud toitusid kaskedel, remmelgatel, pajudel, aga ka paklitel.
Neid suurte tiibade siruulatusega üle kuue sentimeetri isendeid võime lendlemas märgata - sametiste tumepunakaspruunide tiibadega.
Tiibu ääristamas kas kollakas või loodusvalge veidi sakiline servisevööt nagu ka tiivanarmastel. Ülatiibadel märkab tähelepanelik rida läikivaid siniseid tähne. Suurte liblikate tiibade alakülg on värvuselt mustjas ja kribulise tiivakirjaga. Teisi sarnase välimikuga liblikaid meil ei elutse, nii et pole võimalik mõne teise liigiga segi ajada.
Leinaliblikaid võime kohata nii metsateedel kui -sihtidel, aga ka aedades või parkides. Kuigi tegu on peamiselt metsaliigiga võime vahel häid lendajaid kohata nii linnades kui asulates. Leinaliblikad on laialt levinud kuid pole olnud kunagi ega kusagil eriti arvukad.
Liblikapuu. Admiralid ja leinaliblikad hallil lepal
Mida sügise poole seda sagedamini lasevad päikesepaistelistes ja tuulevaiksetes kohtades endid soojendavad liblikad rahulikult vaadelda.
