Porr Certhia familiaris
Porre peetakse põhjendatult meie okasmetsade sanitarideks.
Tegutsetakse nii kuusikutes kui kuuse-segametsades, aga seal on nende jälgimine raskendatud, kuid avaramas männikus tegutsevat porri on lihtsam märgata ja tema toimetamist päris huvitav jälgida.
Toidu otsinguil paistavad linnud olema põhjalikud. Oma peene ja veidi kõvera nokaga alustatakse koorevaheliste pragude ülevaatamist puu jalamilt ning liigutakse puul spiraalsete kergete hüpetega ülespoole. Kui porr midagi söödavat avastab, lind seisatab ja toetub oma jäikadele sabasulgedele.
Kui puutüvi on läbi kontrollitud ja puuvõrasse jõutud, laseb porr ennast langeda puu jalamile (mitte maapinnale): olgu siis samale või naaberpuule ja kirjeldatud liikumisega porri tegevus kordub. Ja nii toimetatakse õhtupimedani ehk palju kauem kui tihased, kelle salkadega vahel koos liigutakse. Seda võime märgata just sügisel, kui porrid hakkavad linnade parkidesse saabuma.
Porr
Porre võiks suuruselt võrrelda sinitihastega, aga nende seljasulestik sulandub eriti hästi kuusekoore värvitoonidega ja kuigi kõhualune on linnul valkjas jääb nende vaikne tegutsemine sageli märkamata. Talve saabudes koondutakse meie pool üles pandud lindude toidulaudade lähedusse ja külmal ajal toitutakse nälja korral ka puudele jäänud seemnetest.
Talvituma võib enamalt jaolt paigalindudest jääda kuni kolmsada tuhat porri, kuid mingi osa lindudest saabub meile talveks põhja ja kirde suunast ning osa meil suvega üleskasvanud isenditest rändab oktoobrikuul omakorda lõuna poole.
