Sinikael-part Anas platyrhynchos
Meile talvituma jäänud sinikael-pardid kogunevad avavetel seltsingutesse või koguni parvedesse, sest nii saavad veelinnud talvisel kergemini hakkama.
Kõik kollase nokaga isalinnud on juba hundsulestikus. Uhke välimusega rohekalt sinakas pea ja kael, mida eraldab kehast valge kaelavõru. Rinnasulestik pähklikarva ja kehal hallikas.
Emaslindude nokk paistab oranžikana ja kogu sulestik pruunitähniline, aga rahvusvärvides tiivaküüdus on mõlemal sugupoolel sarnane.
Looduses on sinikaelad ettevaatlikud ja tagasihoidlikud veelinnud. Linnade ja asulate veekogudel talvituvad linnud on seevastu äärmiselt julged.
Sinikaelad toituvad nii veepinnalt kui veepinna lähedalt veetaimedest. Inimesed käivad sinikaelu toitmas ja karmidel talvedel, kui veekogud jäätuvad, viiakse veelindudele vilja, et nad ei hukkuks.
Meile jääb talvituma tuhandeid veelinde ja osalt on selles ka inimeste süüd, sest veelindude talvine toitmine uinutab nende rändeinstinkti ja meelitab linde kohale jääma.
